Ajakirja Acta Historica Tallinnensia 2024. aasta teine number on pühendatud Balti valgustusmõtte ajaloole. Teemanumbri koostas Tartu Ülikooli mõtteloo professor Pärtel Piirimäe, kes kirjutas ühtlasi numbri sissejuhatuse „„Sina oled inimene nii hästi kui mina“. Valgustuse mõtteloost Baltimaades”. Tema sulest pärineb ka pikem artikkel teemal „Vabadus kui inimõigus. J. G. Eiseni vabadusekäsitlusest Peterburi Vaba Ökonoomilise Seltsi 1766. a võistlustööde kontekstis”. Järgnevas intervjuus avab ta veidi lähemalt teemanumbri ideelisi lätteid ja põhimõtteid.
Valgustusest mõeldakse sageli kui filosoofilisest süsteemist või programmist, ent tänapäeva ajalookirjutuses ja ka Acta Historica Tallinnensia uues teemanumbris on lähtutud mõnevõrra avaramast määratlusest. Mis üldse oli valgustus?
Valgustust saab tõepoolest uurida kitsalt kui filosoofilist maailmavaadet, aga ka laiemalt kui sellele maailmavaatele toetuvat vaimset ja ühiskondliku liikumist või tegevusprogrammi, mille eesmärk oli ühiskonna igakülgne parandamine ning üksikisiku moraalne ja vaimne areng. Teemanumber lähtub just sellest laiemast määratlusest, mis ühendab valgustuse ideelise ja praktilise mõõtme. Selliselt defineeritud valgustus hõlmab ka rahvavalgustust, mis seisnes valgustuse viimises laiemate rahvahulkadeni, nii et iga indiviid suudaks valgustatud autoriteetide juhatusel oma mõistust tarvitades pürgida täiuslikkuse ja õnnelikkuse poole.
Baltimaade valgustusmõte kuulus laiemasse Euroopa ja Vene tsaaririigi mõtteloolisesse konteksti. Millised olid Balti valgustuse erijooned? Kas nende uurimine võimaldab vaadata teise pilguga valgustust kui tervikut?
Baltimaade valgustusmõte oli tihedalt seotud Euroopa, eriti saksa kultuuriruumi valgustusega. Euroopa valgustusideid retsipeeriti ja kohandati siinsete probleemide lahendamiseks, lootes selleks toetust leida Vene keisririigi „valgustatud monarhidelt“, nagu Katariina II ja Aleksander I. Samas ei olnud tegu ühesuunalise ideede levikuga Lääne-Euroopast Balti provintsidesse, vaid mitmed Balti valgustajad, näiteks Johann Georg Eisen, August Wilhelm Hupel ja Garlieb Merkel, osalesid aktiivselt Euroopa õpetlaskultuuris, levitades infot Balti provintside ja Venemaa kohta ning otsides lahendusi ka kogu Euroopat puudutavatele probleemidele. Mulle näib, et Balti valgustajatele on kohati liiga tehtud, käsitledes neid vaid vahendajatena, mitte originaalsete autoritena. Kindlasti täiendab Balti valgustuse uurimine meie arusaama valgustusest kui tervikust ning aitab mõista valgustusliku kommunikatsiooniruumi ja „õpetlasvabariigi“ toimimist.
Üks teemanumbri fookuspunkte on teoloogilisel valgustuskirjandusel. Millist rolli mängisid (Balti) valgustuses teoloogia ja laiemalt religioon?
Nii nagu kogu saksa kultuuriruumi valgustuses, mängisid uued teoloogilised suundumused, nagu pietism ja valgustusteoloogia, Baltimaade valgustuses üsna keskset rolli. Teemanumber pöörab tähelepanu valgustuse mõjule väga laia levikuga usulises kirjanduses, nimelt palve- ja lauluraamatutes. Näiteks kirikulauluraamatutes avaldub valgustusele omane nihe ilmutuslikult lunastusteoloogialt kristlase isiklikule elule ja eetilisele käitumisele ning ühiskondlike küsimuste rõhutamisele. Kindlasti ei vastandatud religioossust valgustatusele ning väärib edasist uurimist, kuidas valgustuse ilmalik ja religioosne mõõde omavahel põimusid ning üksteist toetasid.
Küsitles Karl Peeter Valk