Euroopa akadeemiate teadusnõukoda (EASAC) avaldas täna raporti „Taastav põllumajandus Euroopas“, kus uuritakse võimalust kasutada taastava põllumajanduse võtteid Euroopa Liidu „Talust taldrikule“ ja elurikkuse strateegiate eesmärkide saavutamiseks.
Pikaaegne intensiivsete põllumajanduspraktikate juurutamine on laastavalt mõjunud bioloogilisele mitmekesisusele. Üha suurem osa maakera mullastikust on degradeerunud, annab järjest vähem saaki ning seob üha vähem süsinikku. Taastava põllumajanduse eesmärgiks on taastada muldade viljakus, elurikkus ja süsiniku sidumise võime ning suurendada põllumajandusmaastike elurikkust, tagades samal ajal ka maaviljeluse tootlikkuse. Teisisõnu, saagikuses kaotamata soovitakse säilitada, kaitsta ja taastada elurikkust ja looduse hüvesid.
Toidutootmine on ühekorraga nii kliimamuutuste ja elurikkuse kao põhjustaja kui ka ise nende poolt negatiivselt mõjutatud. Põllumajandus on üks peamine maakasutuse muutuste põhjustaja kogu maailmas ning kolmandik atmosfääri paisatavatest kasvuhoonegaasidest on seotud just toidutootmisega. Samas on põllumajandus ise erakordselt tundlik kliimamuutustega seotud temperatuuri ja sademete hulga kõikumisele. Sellepärast on hakatud toidutootmisel kogu maailmas otsima lahendusi, mis võimaldaksid ühekorraga vähendada kliimamuutusi, tagada inimeste tervislik toidulaud ning samal ajal vähendada elurikkuse kadu. Näiteks Euroopa rohelise kokkuleppega seotud „Talust taldrikule“ ja elurikkuse strateegiad on seadnud eesmärgiks viia Euroopa toidutootmine uuele, jätkusuutlikule ja keskkonnahoidlikule tasandile. Üheks nende eesmärkide saavutamise võimaluseks on taastava põllumajanduse põhimõtete kasutamine maaviljeluses.
Taastava põllumajanduse eesmärke võib saavutada arvukate erinevate võtetega, millest eriti soovitatavad on need, mis võimaldavad ühekorraga soodustada nii muldade tervist, elurikkust kui ka säilitada saagikust. Sellised võtted on näiteks kasvatatavate kultuuride ja sortide mitmekesistamine, mitmeaastaste ja püsikultuuride kasvatamine, taimkatte hoidmine põllul kogu aasta vältel ning vähendatud kündmine. Parimate tulemuste saamiseks on kindlasti vaja võtta arvesse kohalikke olusid (nii looduslikke kui sotsio-ökonoomilisi) ning koordineerida nende kasutamist mitte ainult ühe tootja, vaid kogu maastiku lõikes.
Raportis analüüsitud tööde põhjal panid teadlased kokku rea soovitusi, sh järgnevad:
- Toidutootmise süsteemi kujundamisel on vaja arvesse võtta globaalset toidusüsteemi ning vältida negatiivsete keskkonnamõjude ülekandmist ELi välistesse riikidesse.
- Vajalikud on paindlikud toetusvõimalused innovaatilise toidutootmise arendamiseks.
- Osa toetusskeeme peaks olema suunatud väiketootjatele, kuna tootmine väiksematel põldudel soodustab kõrgemat elurikkust ning looduse hüvesid.
- Vajalik on koordineerida sobivate majandamispraktikate kasutamist maastiku lõikes ning soodustada tegevusi, mis toovad kasu ka kogukonnale.
- Põllumajandusmaastikes on oluline hoida olemasolevaid looduslikke alasid, suurendada maastikulist mitmekesisust ning tõsta (pool)looduslike alade hulka vähemalt 20 protsendini kogu pindalast.
- Toetada tuleb ekstensiivset ja traditsioonilist karjakasvatust, mis aitab hoida elurikkust, tagada looduse hüvesid ning võimaldab toota kõrgekvaliteedilisi lihatooteid.
- Tootjatele võiks anda rohkem vabadust kasutatavate majandamisvõtete valimisel, seni kuni eesmärgid (toidutootmine, süsiniku sidumine, elurikkuse soodustamine ja looduse hüvede hoidmine) on täidetud.
Raporti töörühmas osales ka kolm Eesti teadlast: Tartu ülikooli professor Maarja Öpik ja teadur Krista Takkis ning Eesti maaülikooli professor, akadeemik Ülo Niinemets. Nad toovad esile järgneva:
- Elurikkuse toetamiseks ja jätkusuutliku toidutootmise tagamiseks nii Eesti kui kogu Euroopa põllumajandusmaastikes on vaja soodustada mitmekesisust – mosaiiksed maastikud (pool)looduslike aladega põldude vahel ning mitmekesised majandamisvõtted ning nende varieerimine ajas ja ruumis loovad võimalused erinevate organismide eluks põllumajandusmaastikes. Samuti suurendab erinevate kultuuride ja kohalike sortide kasvatamine nii ühe põllu kui maastike piires toidutootmise säilenõtkust kliimamuutuste korral.
- Muldade tervise parandamine ja süsiniku sidumise soodustamine põllumajandusmaadel (sh rohumaadel) võimaldab võidelda nii kliimamuutustega kui ka tagada jätkusuutliku toidutootmise. Sageli on parim võimalus selleks kas loomsete või taimsete orgaaniliste väetiste kasutamine põllumajanduses, taimkatte hoidmine põllul kogu aasta vältel ning vähendatud künd.
- Eesti kontekstis on hea tõdeda, et taastava põllumajanduse meetodid on meil paljuski kasutuses (olnud): maastike mitmekesisus, väiketalud, kultuuride segiläbi kasvatamine („Tootsi peenar“), poollooduslikud elupaigad (loopealsed, puisniidud) ja nendega seonduvad majandamisviisid (lambakasvatus, rohumaaveisekasvatus). Nüüd tasubki neid taas ausse tõsta ja uuel moel väärtustada, teades, et saame säilitada paljut, mida mujal Euroopas tuleb taaslooma asuda.
Raporti „Regenerative agriculture in Europe“ leiab EASACi veebilehelt.
Raporti esitlus toimub homme, 6. aprillil. Lähem info siin.