Agu Laisk on sündinud 3. mail 1938. aastal Tartus. Varane huvi täppis- ja reaalteaduste vastu süvenes õppides Hugo Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamise järel 1956. aastal astus ta Tartu ülikooli füüsikaosakonda. Ülikooli lõpetas Agu Laisk 1961. aastal füüsik/füüsika õpetaja diplomiga. Järgnes aspirantuur Eesti teaduste akadeemia füüsika ja astronoomia instituudis Tõraveres, kus ta Juhan Rossi (hilisem akadeemik) juhendamisel tegeles taimkatte kiirgusomaduste uurimisega. Füüsika-matemaatikateaduste kandidaadi (praeguses mõistes PhD) väitekirja „Päikesekiirguse levi taimkattes seoses fotosünteetilise produktsiooniga“ kaitses Agu Laisk 1965. aastal. Selle töö käigus sai senisest füüsikust bioloog ning doktoriväitekirja „Lehe fotosünteesi ja fotohingamise kineetika” kaitses Agu Laisk 1975. aastal Timirjazevi nimelise NSVL TA taimefüsioloogia instituudis.
Aastatel 1964–1992 töötas Agu Laisk Tõravere observatooriumi juures (Eesti teaduste akadeemia füüsika ja astonoomia instituudis (hilisem astrofüüsika ja atmosfäärifüüsika instituut) noorem- ja vanemteaduri ning biofüüsika laboratooriumi juhataja ametikohtadel. Ajavahemikul 1992–2013 jätkas ta Tartu ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis, kus temast sai korraline professor ja taimefüsioloogia õppetooli juhataja, hiljem vanemteadur. Aastatel 2002–2005 oli ta Eesti TA uurija-professor ja aastast 2003 on ta Tartu ülikooli emeriitprofessor. Aastatel 2014–2017 oli Agu Laisk Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudis taimefüsioloogia vanemteadur ning 2018–2020 projektijuht.
Eesti teaduste akadeemia liikmeks valiti Agu Laisk 1994. aastal.
Agu Laisa teadustöö algas taimkatte produktsiooniteooria alal, hiljem sai temast väljapaistev taimede fotosünteesi uurija, kelle teadustööd on läbi aastate saatnud küsimus „Mis määrab fotosünteesi kiiruse?”. Sellele vastamiseks on Agu Laisa juhtimisel konstrueeritud maailma kõige kiirem fotosünteesi mõõtmissüsteem, koostatud kõige keerulisem fotosünteesimudel ja saadud hulgaliselt fotosünteesiprotsessi valgustavaid teadustulemusi, mille kohta saab öelda „maailmas esimene”. Akadeemik ise peab oma edu aluseks suurepärast meeskonda ja unikaalset aparaadiehituslikku baasi, mis on tema laboratooriumis välja töötatud ning mille eest 2010. aastal pälviti rahvusvahelise fotosünteesi uurijate ühingu innovatsioonipreemia. Kolmel korral on Agu Laisa tööd tunnustatud riikliku teaduspreemiaga (1985, 1999 ja 2018 – elutööpreemia).
Agu Laisk on külalisteadlasena töötanud mitmes välisülikoolis. Ta on avaldanud 120 teaduslikku artiklit ja kaks monograafiat. Alles hiljuti ilmus tema raamat „Elu energia”, kus seletatakse põhjalikult energia olemust, alustades klassikalise füüsika põhialustest.
2001. aastal autasustati Agu Laiska Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Õppe- ja teadustöö kõrvalt on akadeemik Laisk alati leidnud aega muusika jaoks. Ta on tuntud kunagise populaarse ansambli Harvleki saksofonisti ning Senior Big Bandi ühe juhina.