Heidi-Ingrid Maaroos, Tartu ülikooli emeriitprofessor
16. mail 2021 möödub 150 aastat maailmamainega arsti, teadlase, akadeemiku, kindralmajori ja ühiskonnategelase Aleksander Paldroki sünnist.
Aleksander Paldrok sündis Tartumaal ja lõpetas Tartu ülikooli arstiteaduskonna 1895. aastal. Edasi oli ta seotud Tartu ülikooliga mitmetel akadeemilistel ametipostidel, seejuures 1919–1941 korralise professorina ja dermatoveneroloogia kateedri juhatajana.
Oma eluaja jooksul juba 1895. aastast alates oli Paldrok tihedalt seotud Saaremaaga, armastas Kuressaare linna ja oma hülgenahkset kasukat.
Ta etendas olulist rolli ka Kuressaare tervishoiu ja kuurordielu edendamisel. Tema initsiatiivil loodi 1926. aastal Saaremaa arstide selts, mis tegutseb tänapäevani ja on üks tulihingelisemaid Paldroki mälestuse jäädvustajaid.
Saaremaa arstide selts tähistab tänavu oma 95. aastapäeva, pidades meeles ka professor Paldroki 150. sünniaastapäeva matkaga Audaku leprosooriumi kanti.
Aleksander Paldrok oli vabadussõja ajal Kuressaare garnisoni ülemarst, ta töötas erapraksises arstina suviti ja vahel ka talvel Kuressaare linnas kuni 1944. aastani. Käibel oli üldtuntud fraas, et „õige suvitushooaeg Kuressaares algab alles prof. Paldroki saabumisega“. Ta oli tunnistatud põliseks kuressaarlaseks.
Tema peamine teadustöö teema – leepra ehk pidalitõve uurimine – oli samuti oluline Saaremaale, kus leeprat esines 20. sajandi alguses veel sagedasti ja avatud oli Audaku leprosoorium. Professor külastas Audaku leprosooriumit ja kohtus patsientidega, kelle ravi ta kontrollis. Ta viis seal läbi ka loenguid ja konverentse ning jälgis patsientide paranemist.
Oluline Saaremaaga seotud ravi- ja teadustöö valdkond, millega professor Paldrok tegeles, oli mudaravi. Paldroki osalemine Kuressaare kuurortite tegevuses tõstis nende populaarsust suvitajate hulgas, kes saabusid Kuressaarde kogu maailmast vahel just kuulsa professori tõttu. Ta jäigi seotuks Kuressaarega. Kui Paldrok 1942. aastal naases Saksamaalt, kuhu ta oli perega siirdunud kaheks aastaks nõukogude võimu repressioonide eest, peatus ta üha pikemat aega Kuressaares oma Vana-Roomassaare tänava majas.
Professor ütles ajalehele: „Maja oli küll tühjaks riisutud ja lõhutud, kuid kohalike asutuste lahkel ja heatahtlikul toel maja korrastamisel sai perekond seal elada. Jälle tunnen, et olen enesega rahul, sest mind valdab Kuressaarele omane kodune, rahulik tunne“.1
1. juulil 1944. aastal tabas professorit äkksurm, mida seostati ajuinfarktiga. Veel eelmisel päeval osales professor Paldrok Kuressaare raekojas toimunud koosolekul, kus arutati koos maavanema ja linnapeaga mudaravi vajavate patsientide vastuvõttu Kuressaares suvel erapraksist pidavate arstide vahel.2 Nii jäi ta oma elu viimase päevani aktiivseks tegutsejaks arstina Kuressaares. Aleksander Paldrok maeti sõjaväelise rituaaliga Kudjape kalmistule3 Kuressaares. Perepeata jäänud perekond põgenes 1944. aastal Kuressaarest Rootsi.
Paldroki 100. sünniaastapäeva puhul paigaldati Saaremaa arstide seltsi ja Tartu ülikooli dermatoveneroloogia kateedri initsiatiivil hauale dolomiidist hauakivi, mille kujundas tolleaegne kuntnikukalduvustega Kuressaare haigla naha- ja suguhaiguste arst Toomas Bamberg. Hauakivi avamisel kõnelesid Tartu ülikooli naha- ja suguhaiguste kateedri juhataja- arstiteaduskonna dekaan, Muhu juurtega professor Herman Vahter ja Saaremaa arstide seltsi nimel dr Ants Haavel. See sündmus oli tolle aja kohta väga julge avalik tunnustus represseeritud professor Paldroki tegevusele iseseisvas nõukogude võimu eelses Eesti vabariigis.
Aleksander Paldrok nimetati akadeemikuna ametisse 1938. aastal, kui loodi teaduste akadeemia. Ta oli tol ajal 66-aastane ja kõige vanem teaduste akadeemia liige. Eesti vabariigi teaduste akadeemia likvideeriti 1940. aastal, seega sai professor Paldrok olla akadeemia liige vaid kaks aastat. Eesti teaduste akadeemia on väärikalt tähistanud professor Paldroki tähtpäevi. Aastal 1991 toimus Kuressaares teaduste akadeemia päeva konverents akadeemik Paldroki 120. sünniaastapäeva tähistamiseks. 1998. aastal, professori 127. sünniaastapäeval avati pidulikult uus graniidist hauakivi (seegi kord Toomas Bambergi kujundatud), mis asendas lagunema hakanud dolomiidist hauakivi.
Väärikas mälestusmärk valmis tänu Eesti teaduste akadeemiale, Tartu ülikoolile ja Saaremaa arstide seltsile. Sündmusest osavõtjate nimistu oli esinduslik – teaduste akadeemia president Jüri Engelbrecht, akadeemik Pavel Bogovski, professor Toomas Veidebaum, pr Ülle Sirk, pr Galina Varlamova teaduste akadeemia kantseleist, professor Enn Seppet, professor Helgi Silm, Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi, Saarte instituudi juhataja Maret Pank, kirjandusteadlane Mall Jõgi-Kaevats, dr Maie Haavel, dr Ants Haavel jt. Paldroki teenetest pidalitõve ravimisel rääkis leproloog Anne Sarv.
Aleksander Paldroki elust ja tegevustest on põhjalikult kirjutanud meditsiiniajaloolane Ken Kalling.4 Eesti teaduste akadeemia ja korporatsioon Fraternitas Estica on avaldanud materjale akadeemiku ja korporatsiooni auvilistlase professor Paldroki kohta. Saaremaa Arstide Seltsi nimel avaldas professori 120. sünniaastapäeva puhul põhjaliku artikli ajakirjas Eesti Arst seltsi esimees dr Ants Haavel.5
Eesti kõigi aegade ühe kuulsama arsti, teadlase, akadeemiku professor Aleksander Paldroki elukäik pakub eelkõige huvi seetõttu, et sellest on võimalik saada õppetunde tuleviku jaoks. Aleksander Paldrok alustas arsti tööd ja teadustegevust juba üliõpilasena ning see lõi eeldused edasiseks akadeemiliseks karjääriks. Ta käis üliõpilasena 1892. aastal koolerat tõrjumas Voroneži kubermangus. See loob paralleeli meie üliõpilaste tegutsemisega COVID-19 pandeemiaga 2021. aastal. Paldroki üliõpilasteadustöö hinnati kõrgeima preemia vääriliseks. Ülikooli õppejõuna juhendas Paldrok üliõpilaste teadustööd. On huvitav märkida, et Eesti mikrobioloogia rajaja ning Eesti teaduste akadeemia asutaja ja pikaaegne president Karl Schlossmann töötas üliõpilasena aastail 1910–1911 naha- ja suguhaiguste ambulatooriumis professor Paldroki juhendamisel. Sama soovime ka tänapäeval – et üliõpilasena teadustööd alustanutest võrsuksid tulevased akadeemikud.
Aleksander Paldrok kaitses doktoriväitekirja kolm aastat pärast ülikooli lõpetamist kirurgia teemal ning ta tegeles ka naistehaigustega. Hiljem sai temast naha- ja suguhaiguste eriala professor ja selle eriala looja. Eelnev mitmete arstivaldkondadega tegelemine oli aluseks tema viljakale erialalisele teadustööle ja tegevusele arstina. Võime järeldada, et mitmete erialade tundmine toetab süvendatud tegelemist kitsama probleemiga. Enne professoriks valimist Tartu ülikoolis töötas Paldrok Tartus Rostovtsevi eraülikoolis. Sellesse ülikooli võeti ka naisi õppima arstiteadust ajal, mil mujal Eestis veel naisi õppima ei võetud. Siit pärines ka Paldroki poolehoid naiste hariduspüüetele ja laiemalt naiste õigustele. Ta astus naiste kaitseks välja ka suguhaiguste-alase seadusandluse loomise käigus.6
Õppejõuna oli professor Paldrok üliõpilaste poolt hinnatud. Tema loengutel demonstreeriti alati patsiente, kutsudes kolm kuni neli üliõpilast auditooriumi ette haigusi diagnoosima ja ravi määrama vaatlusega, kombata polnud lubatud. Seejärel said teised üliõpilased tsirkuleerides haigeid lähemalt vaadata.7 Selliste elavate loengute metoodika muudaks ka tänapäeval loengud populaarsemaks, sest haigusjuhtude nägemine üliõpilasena kinnistub teadmisena kogu eluks.
Professor Paldroki teadustegevus kontsentreerus muude teemade kõrval leepra ravi uuringutele. Ta võttis kasutusele süsihappe lume ja kulla preparaadid leepra kahjustute raviks. Tänu sellele said patsiendid lahkuda leprosooriumitest, sest nende nahakahjustused taandusid ning nad ei olnud enam nakkusohtlikud. See oli suur vabanemine stigmatiseerivast haigusest. Sel ajal ei tuntud veel antibiootikume ning kuigi tänapäevane ravi on antibakteriaalne, on professor Paldroki ravimeetodeid kasutusel mõnevõrra ka praegu. Leepra ei ole kadunud ka tänapäeva maailmast. Aastail 1985–2004 registreeriti maailmas üle 14 miljoni uue leeprajuhu. Eestis on neljateistkümne aasta (1992–2005) jooksul registreeritud ainult kolm uut leeprajuhtu.8
Märkimisväärne oli Aleksander Paldroki rahvusvaheline erialaline koostöö. Ta täiendas end Berliinis, Viinis, Stockholmis ja Norras mainekates erialakliinikutes. Paldrok nimetati näiteks Leopoldina-nimelise teaduste akadeemia liikmeks Saksamaal, Londoni ja Ungari erialaseltside liikmeks, ta oli Pariisi leeprauurijate seltsi aupresident ja Uppsala ülikooli audoktor. Kindlasti oli eduka rahvusvahelise suhtluse nurgakiviks asjaolu, et Paldrok oli viljakas publitseerija ja tema eluajal ilmus üle saja teadusliku artikli. Rahvusvaheliselt tuntud teadlasena esitati ta kolmel korral Nobeli preemia kandidaadiks. Ka tänapäeval kehtib ülikooli professoritele nõue viibida mõni aeg rahvusvaheliselt tuntud kliinikutes ja instituutides silmaringi laiendamiseks. Kahjuks ei võimalda olud alati seda nõuet täita. Näiteks nõukogude võimu tingimustes olid kontaktid piiratud ning mõjutada võivad ka ootamatud olukorrad maailmas, nagu praegune 21. sajandi ülemaailmne SARS-CoV-2 viiruspandeemia.
Aleksander Paldrok oli agar elustiilihaiguste ennetuse propageerija. Tema toimetatud ja 1932. aastal avaldatud käsiraamatut „Edu, tervis, ilu“ nimetas ta moodsa seltskonna manuaaliks. Leidsin selle oma perekonna raamaturiiulilt aukohalt ning sellesse süvenedes adusin raamatu tänapäevasust. Raamatu 960 leheküljel on esitatud kogu eluks vajalik teave – kuidas oma tervist ja tegusid suunata, kuidas korrastada oma perekonnaelu ja puhata, kuidas arendada oma intellekti, füüsist ja liikumisharjumusi, kuidas hoolitseda oma naha, keha ja vaimu eest, kuidas olla karske jne.9 Pole üllatav, et selliste üldsusele mõeldud käsiraamatutega võitis professor Paldrok poolehoiu ja tuntuse rahva hulgas.
Aleksander Paldrok paistis silma ka erakordse vaprusega, osaledes mitmetes sõdades 20. sajandi alguses ja Eesti vabadussõjas. Oskusliku sõjameditsiiniabi läbiviimise eest ülendati teda sanitaar-kindralmajoriks ning tunnustati ordenetega. Nii autasustati teda teenete eest ülemarstina Vene-Jaapani sõjas Püha Stanislavi 3. järgu ordeniga, sama ordeni mõõkadega, Püha Anna 3. järgu ordeniga ja Jaapani sõja medali Aleksandri ja Georgi paelaga. Osavõtu eest vabadussõjas autasustas Eesti vabariigi valitsus teda vabadussõja medali ja I liigi 2. järgu Vabadusristiga. Teenete eest Eesti arstide seltsi ja Eesti tervishoiumuuseumi asutamisel, arstide kongresside korraldamisel ja Punase Risti hospitalide arendamisel autasustati teda Eesti Punase Risti I kategooria teenetemärgiga.
Aleksander Paldrok oli suure perekonna pea. Maie-Ly Haavel meenutab: „Paldroki esimene naine Linda oli Aino Kallase sõbranna. Linda suri tuberkuloosi ja lapsi neil polnud. Aino Kallasel on novell, kus ta kirjutab Lindast.10 Paldroki teine abikaasa oli Salme Rose.“ Salme ja Aleksander Paldroki peres oli kuus last.
Poeg Heiti Paldrok järgis isa eriala ning teda soovis isa oma järeltulijaks naha- ja suguhaiguste professorina. Poeg emigreerus Rootsi ning oli seal rahvusvaheliselt tuntud arst ja teadlane. Tema peamine uurimisteema oli naha ja küünte seenhaigused, tal on ilmunud hulgaliselt teaduspublikatsioone. Tütar Aime Rinne töötas Stockholmis lastearstina.
Aleksander Paldrokki meenutatakse särava, endast lugupidava ja veidi edeva seltskonnahingena, tema tutvusringkonda kuulusid selle aja tuntud teadlased, akadeemikud, kunstnikud, kirjanikud ja muusikud. Aga eelkõige oli ta suurkuju Eesti ühiskonnas – suurepärane õpetaja, põhjalik teadlane ja hea arst, kelle elukäigust on õppida ka 21. sajandil. Paldrok järgis kogu elu Fraternitas Estica lipukirja „Teos õiglane ja vahvas, ustav sulle, Eesti rahvas“.11
Avaldan tänu Aivo Põlluäärele Saaremaa muuseumist fotode eest!
1 Meie Maa, 74, 1. juuli 1943.
2 Eesti Sõna, 148, 29. juuni 1944.
3 Eesti Sõna, 152, 4. juuli 1944.
4 Kalling K. Dermatoloogia institutsionaliseerumine Eestis enne 1940.aastat. Eesti Arst, 2010, 89(5), 339–348.
5 Haavel A. Professor Aleksander Paldrok – maailmamainega arst, teadlane ja ühiskonnategelane. Eesti Arst, 1991, 2, 110–112.
6 Kalling K. Dermatoloogia institutsionaliseerumine Eestis enne 1940.aastat. Eesti Arst, 2010, 89(5), 339–348.
7 Palamets H. Mehed rahvusülikooli hälli juures. Eesti Päevaleht, 20. november 1999.
8Horisont 1/2006. Pidalitõbi – vari minevikust.
9 Edu, tervis, ilu. Toimetand prof. A. Paldrok. Tallinn, 1932, „Ringraadio“ kirjastus, 960 lk.
10 Kallas A. Jäätunud šampanja. Eesti Raamat, 1994, 61–63.
11 Auvil! Aleksander Paldrocki tervitus 26. aprillil 1932. /blog.cfe.ee/ (vaadatud 3. mail 2021).