Akadeemia

Eesti teaduste akadeemia asutati 1938. aastal Eesti teaduste akadeemia seaduse alusel. 13. aprillil 1938 kinnitas riigihoidja Konstantin Päts haridusministri ettepanekul esimesed 12 teaduste akadeemia liiget. 20. aprillil 1938 toimus esimene täiskogu istung, kus akadeemia presidendiks valiti Karl Schlossmann. Ülevaade akadeemia ajaloost.

3. aprill – Juhatus valis uurija-professoriks (perioodiks 2023–2024) eesti keele ja selle õpetamise teemal Birute Klaas-Langi, Tartu ülikooli eesti keele (võõrkeelena) professor

20. juuni – Juhatuse istungil valiti teemapõhisteks uurija-professoriteks (perioodiks 2023–2024) Arktika uuringute alal Heikki Junninen, Tartu ülikooli keskkonnafüüsika professor ja Lauri Laanisto, Eesti maaülikooli professor ning Venemaa uuringute alal Andrey Makarychev, Tartu ülikooli regionaalsete poliitikauuringute professor.

6. detsember – Üldkogu istungil valiti 12 kandidaadi seast kolm uut akadeemikut: Maarja Grossberg-Kuusk tehnikateaduste alal, Pärt Peterson biomeditsiini alal ja Mare Kõiva etnoloogia ja folkloristika alal. Akadeemia välisliikmeks valiti Markku Kulmala keskkonnafüüsika alal.

15. september – Juhatuse istungil asutati Alma Tomingase nimeline medal ja kinnitati Eesti teaduste akadeemianimeliste medalite uus versioon

7. detsember – Üldkogu istungil valiti kaheksa kandidaadi seast kolm uut akadeemikut: Toomas Rõõm füüsika alal, Dan Bogdanov arvuti- ja tehnikateaduste alal ja Ellu Saar sotsioloogia alal

20. aprill – Üldkogu istungil kinnitati muudatustega Eesti Teaduste Akadeemia põhikiri ja Eesti Teaduste Akadeemia uurija-professori statuut.

17. juuni – Juhatuse istungil valiti kaks Arktika uuringute uurija-professorit perioodiks 2022–2023: Lauri Laanisto – Eesti maaülikooli professor ja Aimar Ventsel – Tartu ülikooli etnoloogia kaasprofessor.

8. detsember – Üldkogu istungil valiti 20 teadlase hulgast neli uut akadeemikut: Elmo Tempel astronoomia ja astrofüüsika alal, Dmitri Vinnikov tehnika- ja arvutiteaduste alal, Maris Laan rahvatervise alal ja Marek Tamm kultuuriajaloo alal.

14. detsember – Juhatuse istungil valiti kolm uut uurija-professorit aastateks 2022–2024: Tiit Tammaru, akadeemik, Tartu ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor; Tanel Tenson, Tartu ülikooli antimikroobsete ühendite tehnoloogia professor ning Tõnis Kanger, Tallinna tehnikaülikooli täisprofessor tenuuris.

14. detsember – Allkirjastati assotsiatsioonileping Eesti noorte teaduste akadeemiaga (ENTA).

15. detsember – Allkirjastati Eesti teaduste akadeemia, Tartu ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna, Pärnu linnavalitsuse ja MTÜ Academia Pernaviensise ühiste kavatsuste kokkulepe eesmärgiga panustada regionaalsesse teadustegevusse.

8. juuli – Üldkogu erakorralisel istungil kinnitati Eesti Teaduste Akadeemia põhikirja muudatused.

6. oktoober – Juhatuse istungil kinnitati täiendusega Eesti teaduste akadeemia nimeliste medalite statuut.

2. detsember – Üldkogu istungil valiti üheksa kandidaadi hulgast kolm uut akadeemikut: Krista Fischer – matemaatika ja matemaatilise statistika alal, Veiko Uri – metsanduse alal ja Elmo Nüganen – teatrikunsti alal.

26. veebruar – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Matemaatika Seltsiga.

18. juuni – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Sotsioloogide Liiduga.

25. september – Üldkogu istungil  valiti teiseks järjestikuseks ametiajaks akadeemia senine president Tarmo Soomere. Üldkogu valis kolm uut välisliiget: arvutiteadlane Margus Veanes, geneetik Svante Pääbo ja keeleteadlane Raimo Raag.

15. oktoober – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Akadeemilise Teoloogia Seltsiga.

4. detsember – Üldkogu istungil valiti Akadeemia juhatus järgmises koosseisus: president – Tarmo Soomere (valitud teiseks ametiajaks 25. septembri üldkogul); asepresident – Mart Kalm, asepresident – Arvi Freiberg, peasekretär – Jaak Järv, astronoomia ja füüsika osakonna juhataja – Marco Kirm, informaatika ja tehnikateaduste osakonna juhataja – Jakob Kübarsepp; bioloogia, geoloogia ja keemia osakonna juhataja - Toomas Asser; humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonna juhataja – Valter Lang; vabaliikmed – Martti Raidal, Maarja Kruusmaa, Ülo Niinemets, Tiina Randma-Liiv.

31. jaanuar – Riigikogu  konverentsisaalis toimus Akadeemia juubeliaktus „Akadeemia ja ühiskond“.

6. märts – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Akadeemilise Põllumajanduse Seltsiga.

12. juuni – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Akadeemilise Orientaalseltsiga.

5. detsember – Üldkogu istungil valiti kolmandaks asepresidendiks akadeemik Arvi Freiberg.
Üldkogu valis 20 kandidaadi hulgast seitse uut akadeemikut: Marco Kirm – täppisteaduste alal, Jarek Kurnitski – inseneriteaduste alal, Kalle Kirsimäe – geoloogia alal, Anne Kahru – ökotoksikoloogia alal, Tiit Tammaru – inimgeograafia alal, Tiina Randma-Liiv – ühiskonna- ja riigiteaduste alal, Anu Realo – kultuuriteaduste alal.

18. detsember – Akadeemia juhatuse istungil valiti kolm uut uurija-professorit: Andres Merits – Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi rakendusviroloogia professor, Dmitri Vinnikov – Tallinna Tehnikaülikooli elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi juhtivteadur ja Toomas Rõõm – Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi juhtivteadur.

19. aprill – Üldkogu istungil kinnitati Eesti Teaduste Akadeemia uus põhikiri.

Üldkogu valis Akadeemia peasekretäriks akadeemik Jaak Järve.

31. mai – Akadeemias toimus Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) pidulik avamine.

31. mai – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Toksikoloogia Seltsiga.

6. detsember – Üldkogu istungil valiti kaks uut välisliiget: Gábor Stépán (rakendusmehaanika) ja Jaan Valsiner (psühholoogia).

Üldkogu valis juhatuse vabaliikmeks akadeemik Eero Vasara.

19. jaanuar – Akadeemia juhatuse istungil valiti kolm uut uurija-professorit: Anne Kahru – Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi juhtivteadur, Kaupo Kukli – Tartu Ülikooli füüsika istituudi juhtivteadur, Rainer Kattel – Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi professor.

4. oktoober – Juhatuse istungil kinnitati Endel Lippmaa loengu statuut.

7. detsember – Üldkogu valis 34 kandidaadi hulgast kolm uut akadeemikut: Maarja Kruusmaa – tehnikateaduste alal, Jaan Eha – loodusteaduste ja meditsiini alal, Anu Raud – kunsti alal.
Üldkogu kinnitas Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse uue põhimääruse.

9. juuni – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Kunstimuuseumiga.

21. aprill – Läti Teaduste Akadeemia organiseeritud XIV Balti vaimse koostöö konverentsi raames kirjutasid Eesti, Läti ja Leedu teaduste akadeemiate presidendid Jelgavas alla kolmepoolse koostöölepingu lisaprotokolli, mis sätestab rakenduslikud tingimused aastateks 2015–2017.

2. detsember – Üldkogu istungil valiti neli uut välisliiget: Jonathan (John) R. Ellis (teoreetiline füüsika), Esko Ukkonen (arvutiteadus), Ülo Langel (neurokeemia), Cornelius Theodor Hasselblatt (kirjandus ja kultuur).

15. oktoober – Üldkogu istungil valiti Akadeemia uueks presidendiks järgnevaks viieks aastaks akadeemik Tarmo Soomere.

3. detsember – Üldkogu istungil valiti Akadeemia uus juhatus järgmises koosseisus: president – Tarmo Soomere (valitud 15. oktoobri üldkogul); asepresident – Ergo Nõmmiste; asepresident – Mart Kalm; peasekretär – Margus Lopp; astronoomia ja füüsika osakonna juhataja – Jaak Aaviksoo; informaatika ja tehnikateaduste osakonna juhataja – Jakob Kübarsepp; bioloogia, geoloogia ja keemia osakonna juhataja – Toomas Asser; humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonna juhataja – Urmas Varblane; vabaliikmed – Jüri Engelbrecht, Jaak Järv, Valter Lang, Ülo Niinemets, Karl Pajusalu, Martti Raidal, Peeter Saari, Andres Öpik.

24. aprill – Üldkogu aastakoosolekul asutati Akadeemia juures Süvauuringute Instituut. 

4. detsember – Üldkogu valis 16 kandidaadi hulgast neli uut akadeemikut: Jaan Aarik – täppisteaduste alal, Andres Öpik – tehnikateaduste alal, Ülo Niinemets – loodusteaduste alal, Lauri Mälksoo – õigusteaduse alal.

Üldkogu kinnitas Süvauuringute Instituudi põhikirja.

17. september – Juhatuse istungil kinnitati Harald Kerese nimelise medali statuut.

5. detsember – Üldkogu valis 17 kandidaadi hulgastneli uut akadeemikut: Ergo Nõmmiste – täppisteaduste alal, Jaak Vilo – informaatika alal, Tõnu-Andrus Tannberg – ajaloo alal ja Hando Runnel – kirjanduse alal.

Üldkogu valis neli uut Akadeemia välisliiget: Alar Toomre (rakendusmatemaatika), Steven R. Bishop (mittelineaarme dünaamika), Pekka T. Männistö (farmakoloogia) ja Juri Berezkin (etnograafia).

17. detsember – Juhatuse istungil valiti kolmeks aastaks uurija-professoriteks Rein Ahas, Anu Realo ja Tõnis Timmusk.

5. aprill – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Keemia Seltsi ja Eesti Inimesegeneetika Ühinguga.
Haridus- ja Teadusministeerium registreeris Eesti Teaduste Akadeemia põhikirja.

7. detsember – Üldkogu valis 15 kandidaadi hulgast seitsmele vakantsele akadeemikukohale järgmised uued akadeemikud: Martti Raidal – täppisteaduste alal, Jakob Kübarsepp – materjalitehnika alal, Toomas Asser – arstiteaduse alal, Urmas Kõljalg – biosüstemaatika ja ökoloogia alal, Margus Lopp – keemia alal, Karl Pajusalu – keeleteaduse alal ja Arvo Pärt – muusika alal.

8. detsember - Üldkogu valis 30 kandidaadi seast kümme uut akadeemikut: astronoomia alal – Enn Saare, matemaatika alal – Eve Oja, energiatehnoloogia alal – Enn Lusti, arvutiteaduse alal – Tarmo Uustalu, ökoloogia alal – Martin Zobeli, arstiteaduse alal – Eero Vasara, biotehnoloogia alal – Andres Metspalu, psühholoogia alal – Jüri Alliku, ajalooteaduse alal – Valter Langi ja kunstiteaduse alal Mart Kalmu.

Üldkogu kinnitas Eesti Teaduste Akadeemia põhikirja, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikute valimise reglemendi, Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmete valimise reglemendi ja Eesti Teaduste Akadeemia juhatuse liikmete valimise reglemendi.

14. oktoober – Üldkogu valis vakantsetele ametikohtadelekaks uut akadeemikut: täppisteaduste alal – Arvi Freibergi ja majandusteaduse alal – Urmas Varblase.

13. november–Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Biokeemia Seltsiga.

25. november – Üldkogu istungil valiti Akadeemia uus juhatus järgmises koosseisus: president – Richard Villems (valitud teiseks ametiajaks 14. oktoobri üldkogul); asepresident – Mart Ustav; asepresident – Jüri Engelbrecht; peasekretär – Leo Mõtus; astronoomia ja füüsika osakonna juhataja – Jaak Aaviksoo; informaatika ja tehnikateaduste osakonna juhataja – Tarmo Soomere; bioloogia, geoloogia ja keemia osakonna juhataja – Ilmar Koppel; humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonna juhataja – Urmas Varblane; vabaliikmed – Ene Ergma, Ain-Elmar Kaasik, Mati Karelson, Endel Lippmaa, Enn Mellikov, Peeter Saari, Peeter Tulviste ja Enn Tõugu.

9. detsember –  Riigikogu võttis vastu Eesti Teaduste Akadeemia seaduse muutmise seaduse, Vabariigi President kuulutas seaduse välja 15. detsembril.

15. detsember – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Semiootika Seltsiga.

23. aprill – Üldkogu valis neli uut Akadeemia välisliiget: Jaak Peetre Rootsist (matemaatika), Grigori Mints USAst (arvutiteadus), Matti Saarnisto Soomest (geoloogia) ja Ilse Lehiste USAst (keeleteadus).

23. september – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Jõgeva Sordiaretuse Instituudi ja Eesti Inseneride Liiduga.

16. detsember – Juhatuse istungil valiti kolmeks aastaks uurija-professoriks Pärt Peterson, Martti Raidal ja Tiina Nõges.

25. september – Juhatuse otsusega moodustati Eesti Teaduste Akadeemia mereteaduste komisjon.

12. detsember – Üldkogu valis vakantsetele kohtadele kolm uut akadeemikut: tehnika- ja infoteaduste alal – Tarmo Soomere; loodusteaduste ja meditsiini alal – Mati Karelsoni; humanitaarteaduste alal – Jaan Unduski.

14. märts – Juhatuse istungil kinnitati Karl Ernst von Baeri nimelise medali statuut.

26. aprill – Üldkogu aastakoosolekul kinnitati Akadeemia arengukava aastateks 2006–2010.

1. mai – Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde loodi Eesti Teaduste Akadeemia Fond.

21. detsember – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Rahva Muuseumiga.

12. aprill – Juhatuse istungil kinnitati Wilhelm Ostwaldi medali statuut.

14. juuni – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Füüsika Seltsiga.

14. detsember – Juhatuse istungil valiti kolmeks aastaks uurija-professoriks Ilmar Koppel, Malle Krunks ja Ülo Niinemets.

21. juuni – Akadeemia sõlmis assotsieerumislepingu Eesti Muusikateaduse Seltsiga.

10. november – Üldkogu istungil valiti Akadeemia uus juhatus järgmises koosseisus: president – Richard Villems; asepresident – Ain-Elmar Kaasik; asepresident – Jüri Engelbrecht; peasekretär – Leo Mõtus; astronoomia ja füüsika osakonna juhataja – Peeter Saari; informaatika ja tehnikateaduste osakonna juhataja – Rein Küttner; bioloogia, geoloogia ja keemia osakonna juhataja – Ilmar Koppel; humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonna juhataja – Peeter Tulviste; vabaliikmed – Ene Ergma, Endel Lippmaa, Enn Mellikov, Jaan Ross, Enn Tõugu, Mart Ustav, Mihkel Veiderma, Haldur Õim.

28. jaanuar –  Akadeemia sõlmis assotsieerumislepingu Tallinna Pedagoogikaülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudiga. 2. detsember – Juhatuse istungil kinnitati Nikolai Alumäe medali statuut informaatika ja tehnikateaduste alal, Karl Schlossmanni medali statuut arstiteadustes ja sellega seotud valdkondades ning Paul Ariste medali statuut sotsiaal- ja humanitaarteaduste alal.

17. detsember – Üldkogu valis vakantsetele kohtadele kolm uut akadeemikut: materjalitehnoloogia alal – Enn Mellikovi; arstiteaduse alal – Raivo Uibo; humanitaarteaduste alal – Jaan Rossi.

27. august – Juhatuse istungil valiti uurija-professoriks Agu Laisk  ja Asko Uri. 3. detsember – Juhatuse istungil valiti uurija-professori vakantsele kohale Raimund Ubar.

18. detsember – Üldkogu kinnitas Eesti teadlaste eetikakoodeksi. Valiti neli uut Akadeemia välisliiget: Richard R. Ernst Šveitsist (füüsikaline keemia); Gerard A. Maugin Prantsusmaalt (mehaanika); Helmut Schwarz Saksamaalt (keemia); Endel Tulving Kanadast (psühholoogia).

23. jaanuar –  Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingud Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsiga.

19. detsember – Üldkogu valis vakantsetele kohtadele kaks uut akadeemikut: biomeditsiini alal – Mart Ustavi; humanitaarteaduste alal – Lennart Meri.

19. aprill – Üldkogu aastakoosolekul kinnitati Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastuse põhimäärus, Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse põhimäärus ning Akadeemia teadusasutuste teadustöötajate konkursi läbiviimise eeskiri.

19. märts –  Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Teadusliku Seltsiga Rootsis.

28. aprill – Üldkogul kinnitati Akadeemia kõigi osakondade põhimäärused, akadeemikute valimise reglement, Akadeemia välisliikmete valimise reglement ja Akadeemia juhatuse liikmete valimise reglement.

11. mai – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingud Eesti Keele Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumiga.

6. oktoober – Üldkogu istungil valiti Jüri Engelbrecht Akadeemia presidendiks järgmiseks (teiseks) 5-aastaseks perioodiks.

10. november – Üldkogu istungil valiti akadeemik Ene Ergma ja akadeemik Peeter Tulviste Akadeemia asepresidentideks, akadeemik Mihkel Veiderma peasekretäriks, akadeemikud Ülo Jaaksoo, Ain-Elmar Kaasik, Dimitri Kaljo ja Richard Villems juhatuse vabaliikmeteks.
Detsember – Eesti võeti Euroopa Teadusfondi liikmeks, olles seal esindatud Eesti Teaduste Akadeemia ja Sihtasutusega Eesti Teadusfond.

23. jaanuar – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Põllumajandusülikooli Zooloogia ja Botaanika Instituudiga ning Eesti Looduseuurijate Seltsiga.

27. jaanuar – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Geograafia Seltsiga ja Eesti Kodu-uurimise Seltsiga.

Veebruar – Ilmus Eesti Teaduste Akadeemia ja Ajaloo Instituudi kahe uue ühise seeriaväljaande “Acta Historica Tallinnensia” ja “Eesti Arheoloogia Ajakiri” esimene number.

4. veebruar – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Emakeele Seltsiga ning Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendusega.

10. veebruar – Haridusministeerium registreeris Eesti Teaduste Akadeemia uue põhikirja.

30. märts – Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus anti ühinemislepinguga Haridusministeeriumi alluvusest Akadeemia alluvusse, kujundades ta riigiteadusasutusest Eesti Teaduste Akadeemia teadus- ja arendusasutuseks.

8. mai – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Tartu Observatooriumiga.

16. juuni – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Tallinna Pedagoogikaülikooli Ökoloogia Instituudiga.

17. juuni – Akadeemia sõlmis assotsiatsioonilepingu Eesti Akadeemilise Raamatukoguga (kuni 19. märtsini 1997. a. Eesti Teaduste Akadeemia Raamatukogu).

16. detsember – Üldkogu otsusega moodustati Akadeemia energeetikanõukogu.

16. aprill – Riigikogu võttis vastu Eesti Teaduste Akadeemia seaduse, Vabariigi President kuulutas seaduse välja 29. aprillil.

29. oktoober – Üldkogu otsustas pöörduda Haridusministeeriumi poole ettepanekuga ühendada Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse Akadeemiaga, lõpetades tema tegutsemise riigiteadusasutusena.

Üldkogus toimunud valimisel valiti 19 kandidaadi seast akadeemikuks täppisteaduste alal Ene Ergma, tehnikateaduste alal Rein Küttner, loodusteaduste alal Jaak Järv ja humanitaarteaduste alal Arvo Krikmann. 18. detsember – Üldkogu võttis vastu Eesti Teaduste Akadeemia uue põhikirja. Üldkogu kinnitas Eesti Teaduste Akadeemia medali statuudi. Üldkogu kinnitas Eesti Teaduste Akadeemia tänukirja statuudi.

2. jaanuar – Vabariigi Valitsus, tuginedes teaduskorralduse seadusele, määras teadusasutuste kuuluvuse ministeeriumide valitsemisalas. Määrusega viidi kõik senised Akadeemia teadusasutused välja Eesti Teaduste Akadeemia alluvusest ja koosseisust.

23. jaanuar –  Akadeemia juhatus võttis vastu otsuse hakata läbi viima avalikke regulaarselt toimuvaid teaduslikke loenguid.

12. märts – Toimus uue loengutesarja “Eesti Teaduste Akadeemia avalikud akadeemilised loengud” avaüritus. Sarja esimese loengu pidas Akadeemia president Jüri Engelbrecht.

11.–15. august  –  Tallinnas toimus Eesti Teaduste Akadeemia ettevalmistusel ja tehnilisel korraldusel Eesti Teadlaste Kongress, millest võttis osa 520 teadlast 13 riigist.

18. detsember – Üldkogu istungil toimus Eesti Teaduste Akadeemia presidendi ametiketi rakendamise tseremoonia. Ametiketi asetas Akadeemia presidendi Jüri Engelbrechti õlgadele Vabariigi President Lennart Meri, olles enne seda pöördunud üldkogu poole lühikese sõnavõtuga.

Üldkogu arutas akadeemikute Jaan Aaviksoo ja Boris Tamme ettekannete põhjal Eesti teaduse ja tehnoloogilise arendustegevuse suundumusi ning formuleeris selle põhjal teaduse ja tehnoloogilise arendustegevuse peaeesmärgid Eestis.   

Üldkogu kinnitas akadeemikute valimise reglemendi.

19. aprill – Üldkogu andis oma nõusoleku lõpetada Tallinna Botaanikaaia tegevus Eesti Teaduste Akadeemia teadusasutusena ja reorganiseerida Botaanikaaed Tallinna Linna munitsipaalteadusasutuseks. Üldkogu kinnitas Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi uueks nimetuseks Eesti Kirjandusmuuseum.

15. juuni – Üldkogu võttis vastu Eesti Teaduste Akadeemia uue põhikirja ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemiku statuudi.

Üldkogu kinnitas Astrofüüsika ja Atmosfärifüüsika Instituudi uueks nimetuseks Tartu Observatoorium.

Üldkogu määras Eesti Teaduste Akadeemia Välisliikmete maksimaalarvuks üks kolmandik seaduse alusel määratud akadeemikute arvust.

September – Koostöös Tallinna Tehnikaülikooliga ilmus ajakirja „Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised“ uue seeria „Tehnikateadused“ esimene number.

21. november – Vabariigi Valitsus tegi oma protokollilise otsusega Kultuuri- ja Haridusministeeriumile ülesandeks valmistada ette ja esitada valitsusele läbivaatamiseks Teaduste Akadeemia seaduse eelnõu.

24. november – Vabariigi Valitsus kinnitas Eesti Teaduste Akadeemia põhikirja ja Eesti Teaduste Akadeemia akadeemiku statuudi ning määras, et Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikute arv on 60.

5. detsember – Akadeemia juhatus võttis vastu otsuse asutada ajakiri „Eesti Teaduste Akadeemia Toimetised“ humanitaar- ja sotsiaalteaduste seeria ning Tartu Ülikooli seeriaväljaande „Acta et commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis) – Humaniora“ baasil uus Eesti Teaduste Akadeemia ja Tartu Ülikooli ühine humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajakiri „Trames“. Ajakiri hakkas Teaduste Akadeemia kirjastuse väljaandmisel ilmuma 1997.

14. detsember – Üldkogu kinnitas Akadeemia välisliikmete valimise reglemendi ning valis viis uut välisliiget. Eesti Teaduste Akadeemia välisliikmeiks valiti Carl-Olof Jacobson (Rootsi; eriala – zooloogiline morfoloogia), Jaan Laane (USA; keemiline füüsika), Endrik Nõges (USA; automaatjuhtimine), Michael Godfrey Rodd (Suurbritannia; protsessijuhtimine ja infotehnoloogia) ja Henn-Jüri Uibopuu (Austria; õigusteadus).

Akadeemia asjaajamise ja nimetuste viimiseks kooskõlla uue põhikirjaga kinnitas üldkogu Eesti Teaduste Akadeemia presiidiumi uueks nimetuseks Eesti Teaduste Akadeemia juhatus, Eesti Teaduste Akadeemia Presiidiumi Keskvalitsuse uueks nimetuseks Eesti Teaduste Akadeemia kantselei, teadusliku peasekretäri ametikoha uueks nimetuseks peasekretär ning osakonna akadeemiksekretäri ametikoha uueks nimetuseks osakonnajuhataja.

Üldkogu otsustas lõpetada Eesti Teaduste Akadeemia aukohtu tegevuse.

18. jaanuar – Presiidium reorganiseeris Tallinna Botaanikaaia Rahvusvahelise Taime- ja Saasteuuringute laboratooriumi Bioloogia, Geoloogia ja Keemia Osakonna koosseisu kuuluvaks teadusasutuseks nimetusega Rahvusvaheline Keskkonnabioloogia Keskus.

17. veebruar – Akadeemia ja Tallinna Linnavalitsus sõlmisid lepingu Tallinna Botaanikaaia üleandmiseks Tallinna linnale ja selle reorganiseerimiseks Eesti Teaduste Akadeemia Tallinna Botaanikaaiast munitsipaalasutuseks Tallinna Botaanikaaed.

6. aprill – Üldkogu kinnitas emeriitakadeemiku statuudi uues sõnastuses, viies selle vastavusse Vabariigi Valitsuse määrusega „Emeriitakadeemiku ja emeriitprofessori nimetuse sisseseadmise kohta“ 12. oktoobrist 1993. a.

5. mai – Toimus üldkogu erakorraline istung, mis oli kokku kutsutud Eesti teaduse ja Eesti Teaduste Akadeemia edasiste perspektiivide läbiarutamiseks seoses Vabariigi Valitsuse poolt ette valmistatud Teadus- ja arendustegevuse seaduse eelnõuga.

Üldkogu otsustas avaldada resoluutset protesti nimetatud eelnõu vastu, lugeda see vastuvõetamatuks ja nõuda eelnõu uut läbivaatamist Akadeemia ja teiste pädevate teadusorganisatsioonide osavõtul. Ühtlasi kinnitas üldkogu Vabariigi Valitsusele esitamiseks akadeemiapoolse ettepaneku Eesti Teaduste Akadeemiat puudutava osa sõnastamiseks Teadus- ja arendustegevuse seaduses.

Üldkogu kinnitas Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi uueks nimetuseks Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut.

23. november – Üldkogus toimunud valimisel valiti akadeemikuks (22 kandidaadi seast) täppisteaduse alal Jaak Aaviksoo, tehnikateaduste alal Harri Käär, loodusteaduste alal Agu Laisk, põllumajandusteaduste alal Hans Küüts ning humanitaar- ja sotsiaalteaduste alal Uno Mereste, Peeter Tulviste ja Haldur Õim.

7. detsember – Üldkogu istungil esines sõnavõtuga Vabariigi Valitsuse peaminister Andres Tarand. Üldkogu valis Akadeemia presidendiks akadeemik Jüri Engelbrechti.

14. detsember – Üldkogu tegi muudatusi Akadeemia põhikirja juurde kuuluvate põhidokumentide (presiidiumi põhimäärus, osakonna tegevuse põhialused) mõnedes punktides, sätestades võimaluse ühitada asepresidendi ja akadeemiksekretäri ametikoht ning kaotades vanuselise piirangu presiidiumi liikmete ja osakonna büroo liikmete valimisel.

Üldkogu valis Akadeemia presiidiumi uue koosseisu. Akadeemia asepresidentideks valiti akadeemikud Boris Tamm (ühtlasi Informaatika ja Tehnikateaduste Osakonna akadeemiksekretär), Peeter Tulviste (ühtlasi Humanitaar- ja Sotsiaalteaduste Osakonna akadeemiksekretär), Mihkel Veiderma ja Richard Villems (ühtlasi Astronoomia ja Füüsika Osakonna akadeemiksekretär), teaduslikuks peasekretäriks – akadeemik Udo Margna ning presiidiumi vabaliikmeteks – akadeemikud Raimund Hagelberg, Ülo Jaaksoo, Endel Lippmaa, Leo Mõtus ja Haldur Õim. Bioloogia, Geoloogia ja Keemia Osakonna akadeemiksekretäriks kinnitati akadeemik Dimitri Kaljo.

Vabariigi Valitsus muutis osaliselt oma eelmise aasta määrust emeriitakadeemiku ja emeriitprofessori nimetusi sisseseadmise kohta, andes akadeemiale õiguse professorikutsega teadusdoktoritele emeriitprofessori nimetuse andmiseks.

31. märts – Üldkogus toimunud valimistel valiti 40 kandidaadi seast akadeemikuks täppisteaduste alal Ülo Lumiste, tehnikateaduste alal Ülo Lepik, Leo Mõtus ja Raimund-Johannes Ubar, arstiteaduse alal – Pavel Bogovski, Ain-Elmar Kaasik ja Valdur Saks ning loodusteaduste alal – Ilmar Koppel, Viktor Masing ja Juhan Ross.

Üldkogu kinnitas Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi uueks nimetuseks Energeetika Instituut.

7. aprill – Üldkogu võttis vastu otsuse Akadeemia seaduse küsimuses, pidades vajalikuks taasjõustada Riigihoidja dekreediga 28. jaanuaril 1938. a. antud Eesti Teaduste Akadeemia seadus ning üheaegselt jõustada nimetatud seadus ajakohastatud sõnastuses. Üldkogu otsustas esitada Riigikogule Eesti Teaduste Akadeemia seaduse taasjõustamise seaduse eelnõu.

Üldkogu võttis vastu otsuse seada Akadeemias sisse emeriitakadeemiku staatus vastavalt 1938. a. Eesti Teaduste Akadeemia seadusele ning kinnitas emeriitakadeemiku statuudi.

Üldkogu otsustas reorganiseerida Keele ja Kirjanduse Instituut Eesti Keele Instituudiks, viies selle koosseisust välja kirjandusosakonna ning Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse. Nende üksuste baasil moodustati Humanitaar- ja Sotsiaalteaduste Osakonna koosseisus uus iseseisev teadusasutus nimetusega Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.

15. juuni – Presiidium võttis vastu otsuse luua Eesti Teaduste Akadeemia koosseisus uus iseseisev allasutus – Teaduste Akadeemia Kirjastus. Presiidium kinnitas Kirjastuse põhikirja 12. oktoobril 1993. a. Tegevust alustas Kirjastus alates 1. jaanuarist 1994. a.

12. oktoober – Vabariigi Valitsus andis määruse emeriitakadeemiku ja emeriitprofessori nimetuse sisseseadmise kohta ning kinnitas emeriitakadeemiku ja emeriitprofessori statuudi.

7. aprill – Akadeemia sõlmis koostöölepingu Tallinna Tehnikaülikooliga.

8. aprill – Üldkogus esines kõnega Vabariigi Valitsuse esimees Tiit Vähi.

Üldkogu võttis vastu pöördumise Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ja Eesti Vabariigi Valitsuse poole. Pöördumises väljendati sügavat ärevust olukorra pärast, millesse teadusasutused ja ülikoolid olid sattunud riigi majandusliku languse ja järsu hinnatõusu tõttu, ning esitati taotlus leida täiendavaid võimalusi teaduse toetamiseks peatamaks Eesti teaduses alanud lagunemisprotsesse.

5. mai – Akadeemia sõlmis koostöölepingu Tartu Ülikooliga.

16. juuni – Presiidium kiitis heaks Eesti Teaduste Akadeemia ja Keskkonnaministeeriumi kokkuleppe ühise mere- ja kalauuringutega tegeleva instituudi (Mereinstituudi) moodustamise kohta, viies loodavasse ühisinstituuti üle Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudi mereuuringutega seotud osakonnad. Ühtlasi otsustati Ökoloogia ja Mereuuringute Instituut reorganiseerida Ökoloogia Instituudiks.

3. juuli – Eesti Teaduste Akadeemia ja Keskkonnaministeerium sõlmisid ühise uurimisasutuse – Eesti Mereinstituudi asutamislepingu. Lepingu alusel viidi Akadeemia poolt ühisinstituudi koosseisu Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudi mereuuringutega tegelevad osakonnad ning Keskkonnaministeeriumi poolt Eesti Kalandusinstituut.

7. september – Akadeemia sõlmis koostöölepingu Tallinna Pedagoogikaülikooliga.

17. november – Üldkogu tegi muudatusi Akadeemia põhikirjas Akadeemia liikmeid, nende valimist ja liikmete nimestikulist koosseisu puudutavates punktides. Muudatustega kaotati Akadeemia liikme kohtade arvu seostatus akadeemikute vanusepiiriga ning täpsustati Akadeemia liikmete valimise korda.

Üldkogu otsustas suurendada Akadeemia liikmete arvu ning määras, et Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskonna suuruseks on 60 akadeemikut.

Üldkogu kinnitas Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudi reorganiseerimise Ökoloogia Instituudiks ning Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Keskkonnaministeeriumi ühise uurimisasutuse – Eesti Mereinstituudi asutamise.

9. jaanuar – Üldkogu pidas vajalikuks muuta Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum seal tehtava teadusliku töö ulatust ja iseloomu arvestades staatuselt võrdseks teiste uurimisinstituutidega ning otsustas pöörduda Ministrite Nõukogu poole taotlusega lugeda Kirjandusmuuseum Eesti Teaduste Akadeemia teadusasutuseks kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega.

Üldkogus toimus esimest korda välisliikmete valimine. Akadeemia esimesteks välisliikmeteks valiti geoloog Valdar Jaanusson (Rootsi), biokeemik Charles Gabriel Kurland (USA/Rootsi), folklorist Matti Kuusi (Soome), füsioloog Johannes Piiper (Saksamaa), ajaloolane Päiviö Tommila (Soome) ja keemik Ivar Ugi (Saksamaa).

Üldkogu kinnitas Informaatika ja Tehnikateaduste Osakonna akadeemiksekretäriks akadeemik Boris Tamme. ning valis temast vabaks jäänud kohale presiidiumi liikmeks akadeemik Enn Tõugu.
19. veebruar – Presiidium otsustas Tallinna Botaanikaaia juures luua iseseisva juriidilise isikuna rahvusvahelise ühislaboratooriumi nimetusega Rahvusvaheline Taime- ja Saasteuuringute Laboratoorium (asutajad Tallinna Botaanikaaed ja Bowling Green’i Ülikool Ameerika Ühendriikidest).

2. aprill – Presiidium kinnitas Akadeemia lipu statuudi, Akadeemia vapi statuudi ning nende kasutamise korra.

7. aprill – Akadeemia saalis (Kohtu 6) toimus Eesti Teaduste Akadeemia lipu pidulik vastuvõtutseremoonia.

20. november – Üldkogu võttis vastu otsuse Eesti teaduskorralduse reorganiseerimise küsimuses. Otsuses rõhutati, et Akadeemia instituutide tegevuse ümberkorraldamisel tuleb lähtuda sisulistest kriteeriumidest, arvestades Eesti majanduse ja kultuuri vajadusi, uuringute teadusliku taseme rahvusvahelise hindamise tulemusi, ülikoolides toimuvate muutuste sügavust ning riikliku ja muu finantseerimise ulatust.

Üldkogu kinnitas Akadeemia põhikirja ja selle juurde kuuluvate alusdokumentide korrigeeritud teksti, milles oli tehtud redaktsioonilisi parandusi tulenevalt muutustest Eesti riiginimes ja kontekstilisi parandusi tulenevalt Eesti Teaduste Akadeemia üleliiduliste alluvusvahekordade lõppemisest.

Üldkogu nimetas Humanitaar- ja Ühiskonnateaduste Osakonna ümber Humanitaar- ja Sotsiaalteaduste Osakonnaks.

4. jaanuar – Üldkogus toimunud erakorralistel valimistel valiti Akadeemia uueks presidendiks akadeemik Arno Köörna.

11. jaanuar – Üldkogus toimunud erakorralistel valimistel valiti Akadeemia presiidiumi uus koosseis. Akadeemia asepresidentideks valiti akadeemikud Ülo Jaaksoo, Gennadi Vainikko ja Mihkel Veiderma, teaduslikuks peasekretäriks – akadeemik Udo Margna ning presiidiumi liikmeteks – akadeemikud Endel Lippmaa, Huno Rätsep, Peeter Saari, Boris Tamm ja Richard Villems. Osakondade akadeemiksekretärideks kinnitati akadeemikud Jaan Einasto (Astronoomia ja Füüsika Osakond), Dimitri Kaljo (Bioloogia, Geoloogia ja Keemia Osakond) ja Andrus Pork (Humanitaar- ja Ühiskonnateaduste Osakond). Üldkogu pikendas akadeemik Enn Tõugu volitusi Informaatika ja Tehnikateaduste Osakonna akadeemiksekretärina kuni uue akadeemiksekretäri valimiseni.

4. aprill – Üldkogu valis Eesti Teaduste Akadeemia aukohtu koosseisu.
Üldkogus toimunud valimistel valiti akadeemikuks Olav Aarna, Jüri Engelbrecht, Juri Lotman, Jüri Martin, Loit Reintam, Mart Saarma ja Arved-Ervin Sapar.

Üldkogu võttis vastu otsuse saata NSV Liidu presidendinõukogu liikmetele Akadeemia üldkogu ja Eesti Teadlaste Liidu juhatuse ühine pöördumine juhtimaks tähelepanu vajadusele lõpetada Balti Vabariikide rahvusliku vabadusvõitluse ja enesemääramise õiguse tendentslik käsitlemine NSV Liidu riiklikus poliitikas ja massiteabekanalites.

22. mai – Toimus üldkogu laiendatud istung ülikoolide ja Eesti Teadlaste Liidu esindajate ning Eesti teaduskorraldust puudutavate seadusaktide väljatöötamise komisjoni liikmete osavõtul eesmärgiga läbi arutada Eesti teaduspoliitika arengu põhisuundadega seotud alusdokumentide projektid. Konstateerides, et Eesti teaduse ja kõrghariduse korraldus on astunud üleminekuperioodi, mis nõuab paljude uute seadusandlike dokumentide vastuvõtmist, kiitis laiendatud üldkogu heaks Eesti teaduskorralduse seaduse, Eesti Teadusfondi põhikirja, Eesti Teadusfondi Nõukogu põhimääruse, Eesti Teadus- ja Tehnikanõukogu põhimääruse ning Eesti teaduskraadide põhimääruse projektid.

6. aprill – Üldkogu võttis vastu Akadeemia uue põhikirja ja selle juurde kuuluvad alusdokumendid. Tulenevalt Akadeemia volituste laiendamisest ei vajanud uus põhikiri enam kinnitamist Ministrite Nõukogu poolt, vaid jõustus ühe nädala möödumisel pärast selle vastuvõtmist üldkogus.

Uus põhikiri määratles Akadeemia senise Eesti NSV Teaduste Akadeemia asemel Eesti Teaduste Akadeemiana viitega asutamisaastale 1938, tegi muudatusi kõikide osakondade nimetuses ning andis uue määratluse Akadeemia liikmeskonnale. Füüsika ja Astronoomia Osakond nimetati ümber Astronoomia ja Füüsika Osakonnaks, Informaatika ja Tehnilise Füüsika Osakond – Informaatika ja Tehnikateaduste Osakonnaks; Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakond – Bioloogia, Geoloogia ja Keemia Osakonnaks; Ühiskonnateaduste Osakond – Humanitaar- ja Ühiskonnateaduste Osakonnaks. Akadeemia liikmeskonna suhtes sätestati, et sellesse kuuluvad Eesti TA liikmed ja välisliikmed. Likvideeriti liikmeskonna jagunemine akadeemikuteks ja korrespondentliikmeteks.

Akadeemik Erast Parmasto esitas üldkogule 28 Akadeemia liikme allkirjaga ühisavalduse. Selles tegid allakirjutanud teatavaks oma seisukoha, et Akadeemias tuleb juba samal aastal uue põhikirja alusel läbi viia presiidiumi, osakonnabüroode ja ka enne 1988. a. valitud direktorite valimised. Ühtlasi teatati avalduses, et valimiste läbiviimiseks astuvad need, kes allakirjutanutest kuuluvad nimetatud valitud isikute hulka, tagasi oma seniselt ametikohalt.

16. juuni – Ministrite Nõukogu andis määruse, millega nõustuti Akadeemia uue põhikirja vastuvõtmisega jõustunud nimemuutusega – Eesti NSV Teaduste Akadeemia ümbernimetamisega Eesti Teaduste Akadeemiaks. Sama määrusega tunnistati kehtetuks Ministrite Nõukogu määrus 31. maist 1983. a. Akadeemia liikmete üldarvu kohta, millega õigus Akadeemia liikmete arvu määramiseks anti Akadeemiale enesele.

29. juuni – Üldkogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti looduskeskkonna ja loodusvarude seisundi küsimustes.
Üldkogu, lähtudes eelmisel istungil esitatud 28 akadeemiku avaldusest, võttis vastu otsuse korraldada uue põhikirja rakendamiseks 1989. aasta jooksul Akadeemia presiidiumi, osakonnabüroode ja vana põhikirja järgi valitud teadusasutuste direktorite erakorralised valimised.

Üldkogu otsustas kehtestada alates 1. septembrist 1989. a. kõigile Eesti Teaduste Akadeemia liikmetele ühtse akadeemilise kutse nimetuse „akadeemik“, täiendades sellekohase lisandiga ka Akadeemia liikmeskonda määratlevat punkt (p. 21) Akadeemia põhikirjas.

Üldkogu, võttes aluseks Ministrite Nõukogu määruse 16. juunist 1989. a. muutis põhikirja määratlust Akadeemia liikmete arvu kohta, sätestades, et selle määrab Akadeemia üldkogu (kuni selle ajani määras Akadeemia liikmete arvu Ministrite Nõukogu). Ühtlasi määras üldkogu, et Akadeemia liikmete (akadeemikute) hulka võib kuuluda kuni 45 alla 70-aastast liiget.

4. november – Üldkogu võttis vastu otsuse teaduspoliitikast Eestis, kiites heaks Akadeemia vastava komisjoni poolt ette valmistatud materjali „Teadus IME tingimustes“ põhiseisukohad.

Üldkogu võttis vastu otsuse luua Akadeemias aukohus ja töötada välja selle põhimäärus.
Üldkogu, realiseerimaks eelmisel istungil vastu võetud otsust Akadeemia presiidiumi, osakonnabüroode ja enne 1988. aastat ametisse valitud teadusasutuste direktorite erakorralise ümbervalimise kohta, võttis vastu otsuse lugeda nimetatud valitud kogude ja juhtide volitused lõppenuks alates 15. jaanuarist 1990. a.

21. november – Ministrite Nõukogu korraldusega moodustati Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi Läänemere osakonna baasil Ökoloogia ja Mereuuringute Instituut.

30. märts – Üldkogu võttis vastu otsuse lugeda Balti Soojuselektrijaama rekonstrueerimise projekt tehniliselt ja ökoloogiliselt vastuvõetamatuks, pidades vajalikuks näha siin ette lahendusi, mis vastaksid kaasaja nõuetele ning vähendaksid otsustavalt keskkonna saastamist.

29. juuni – Üldkogu otsustas pöörduda Ministrite Nõukogu poole ettepanekuga tühistada nõue, mille kohaselt muudatused Akadeemia põhikirjas kuuluvad kinnitamisele Ministrite Nõukogu poolt.

Üldkogu võttis vastu otsuse lugeda 1938. a. rajatud Eesti Teaduste Akadeemia Eesti NSV Teaduste Akadeemia otseseks eelkäijaks ja Akadeemia tegevuse algusaastaks aastat 1938.

Üldkogu otsustas pöörduda Eesti NSV Rahvakontrolli Komitee poole palvega kontrollida Tallinna Uussadama ehitamise põhjendatust ning selgitada, kuivõrd vastava otsuse vastuvõtmisel arvestati kõiki õiguslikke, ökoloogilisi, majanduslikke jt. tingimusi ning põhjendusi.

25. juuli – Ministrite Nõukogu korraldusega moodustati Akadeemia koosseisus Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituut.

2. november – Toimus üldkogu pidulik koosolek „50 aastat Eesti Teaduste Akadeemia asutamisest“.
Samal päeval toimunud teisel istungil võttis üldkogu võttis vastu otsuse pidada lubamatuks võtta NSV Liidu Ülemnõukogus arutusele seaduseprojektid „Muudatustest ja täiendustest NSV Liidu konstitutsiooni (põhiseadusse)“ ning „NSV Liidu rahvasaadikute valimisest“. Üldkogu toetas ettepanekut kutsuda nimetatud seadusprojektidega seotud küsimuste arutamiseks kokku Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istungjärk.

Üldkogu võttis samal istungil vastu otsuse pidada vajalikuks Eesti NSV keeleseaduse vastuvõtmist.

14. november – Ministrite Nõukogu määrusega laiendati Akadeemia volitusi põhikirja vastuvõtmisel ning tunnistati kehtetuks Ministrite Nõukogu määrus 17. maist 1985. a. Akadeemia põhikirja kinnitamise kohta.

25. märts – Üldkogu võttis vastu otsuse esitada EKP Keskkomiteele ja ENSV Ministrite Nõukogule pöördumise juhtimaks tähelepanu vajadusele vältida kitsalt ametkondlikku lähenemist uute fosforiidimaardlate (Kabala ja Toolse) kasutuselevõtmisel.

27. juuni – Üldkogu võttis vastu otsuse esitada Saksamaa Liitvabariigi võimudele pöördumine taotlusega tagastada Tallinna Riiklikule Keskarhiivile sõja ajal Saksamaale viidud arhiivifondid.

25. november – Üldkogus toimunud valimisel valiti akadeemikuks Hillar Aben, Raimund Hagelberg, Vladimir Hižnjakov, Viktor Palm, Anto Raukas, Jaan Rebane ja Enn Tõugu. Akadeemia korrespondentliikmeks valiti Lembit Krumm, Georg Liidja, Artur Lind, Udo Margna, Andrus Pork ja Richard Villems.

10. detsember – Üldkogu valis Akadeemia presiidiumi uue koosseisu. Akadeemia presidendiks valiti akadeemik Karl Rebane, asepresidendiks – akadeemikud Arno Köörna ja Mihkel Veiderma, presiidiumi teaduslikuks peasekretäriks – akadeemik Raimund Hagelberg, presiidiumi liikmeteks – akadeemikud Endel Lippmaa ja Boris Tamm ning korrespondentliikmed Udo Margna, Andrus Pork ja Richard Villems. Osakondade Akadeemiksekretärideks kinnitati akadeemikud Jaan Einasto (Füüsika ja Astronoomia Osakond), Juhan Kahk (Ühiskonnateaduste Osakond), Anto Raukas (Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakond) ja Enn Tõugu (Informaatika ja Tehnilise Füüsika Osakond).

1. jaanuar – Akadeemia koosseisus asutati uus teadusasutus – Vabariiklik Geeni- ja Rakutehnoloogia Biokeskus.

24. juuni – Üldkogus toimunud valimisel valiti akadeemikuks Mihhail Bronštein, Jaan Einasto ja Erast Parmasto ning Akadeemia korrespondentliikmeks Ülo Jaaksoo, Arnold Koop, Valdek Kulbach, Peeter Saari ja Gennadi Vainikko.

5. juuni – Üldkogu kinnitas Füüsika ja Astronoomia Osakonna akadeemiksekretäriks Akadeemia korrespondentliikme Jaan Einasto ning Informaatika ja Tehnilise Füüsika Osakonna akadeemiksekretäriks korrespondentliikme Enn Tõugu.

Märts – Eesti Teaduste Akadeemia ja NSV Liidu Teaduste Akadeemia ühise egiidi all hakkas Keemia Instituudi väljaandmisel ilmuma teaduslik ajakiri „Oil Shale“ („Горючие сланцы“). 1992.a. oli ajakirja tiitlijärgseks kaasväljaandjaks Venemaa Teaduste Akadeemia. 1993. a. hakkas „Oil Shale“ ilmuma üksnes Eesti Teaduste Akadeemia väljaandena.

26. juuni – Väljus oma esimesele mereekspeditsioonile Akadeemia uus, Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudi bilanssi arvatud uurimislaev „Arnold Veimer“.

13. detsember – Füüsika-Matemaatika ja Tehnikateaduste Osakond reorganiseeriti kaheks osakonnaks: Füüsika ja Astronoomia Osakond ning Informaatika ja Tehnilise Füüsika Osakond.

Üldkogu võttis vastu Akadeemia uue põhikirja. Ministrite Nõukogu kinnitas põhikirja 17. mail 1985. a.

31. mai – Ministrite Nõukogu määrusega kinnitati Akadeemia liikmete üldarvuks 53, neist akadeemikuid 22 ja korrespondentliikmeid 31.

14. juuni – Üldkogus toimunud valimistel valiti akadeemikuks Olaf Eisen ja Mihkel Veiderma.

14. detsember – Üldkogus toimunud valimistel valiti Akadeemia korrespondentliikmeteks Arvo Ots, Dimitri Kaljo, Ülo Lille ja Aleksander Panksejev.

23.märts – Üldkogu seadis sisse Akadeemia mälestusmedali ja kinnitas selle statuudi.

26. oktoober – Seoses akadeemik Paul Kogermani läheneva 100. sünniaastapäevaga (5. detsembril 1991. a) seati Akadeemia presiidiumi otsusega sisse akadeemik Paul Kogermani mälestusmedal väljaandmiseks (kokku 30 medalit) aastatel 1983–1991.

1. detsember – Üldkogu valis Akadeemia presiidiumi uue koosseisu. Akadeemia presidendiks valiti akadeemik Karl Rebane, asepresidendiks – akadeemikud Arno Köörna ja Ilmar Öpik, presiidiumi teaduslikuks peasekretäriks – korrespondentliige Raimund Hagelberg, presiidiumi liikmeteks – akadeemikud Nikolai Alumäe, Viktor Maamägi, Gustav Naan, Kalju Paaver ja Boris Tamm ning korrespondentliikmed Olaf Eisen ja Erast Parmasto. Osakondade akadeemiksekretärideks kinnitati akadeemik Juhan Kahk (Ühiskonnateaduste Osakond) ja korrespondentliige Anto Raukas (Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakond).

3. aprill – Üldkogus toimunud valimisel valiti Akadeemia korrespondentliikmeks Jaan Einasto, Raimund Hagelberg, Huno Rätsep ja Enn Tõugu.

28. jaanuar – Majanduse Instituudiga liideti NSV Liidu TA Majandusmatemaatika Keskinstituudi Eesti osakond.

1. veebruar – Loodi Keemia Instituudi Katsetehas.

11. november – Ministrite Nõukogu korraldusega moodustati Akadeemia koosseis Küberneetika Instituudi füüsika ja biokeemia sektorite ning Füüsika Instituudi molekulaarbioloogia grupi baasil uus teadusasutus Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut.

6. detsember – Üldkogu tegi muudatusi Akadeemia põhikirjas, määrates Akadeemia presiidiumi ja osakonnabüroo liikmete ning Akadeemia uurimisinstituutide juhtide volituste kestuseks viis aastat. Ministrite Nõukogu kinnitas muudatused 26. veebruaril 1980. a.

29.märts – Üldkogus toimunud valimisel valiti akadeemikuks Leo Jürgenson, Juhan Kahk ja Kalju Paaver, Akadeemia korrespondentliikmeks valiti Viktor Palm.

5. detsember – Ministrite Nõukogu andis loa moodustada Keemia Instituudi juures Tehnilise katsebaasi ja isemajandava Eksperimentaaljaoskonna baasil uus isemajandav asutus Orgaanilise sünteesi ja Biopreparaatide Katsetehas.

30. märts – Üldkogu tegi muudatusi Akadeemia põhikirjas, Ministrite Nõukogu kinnitas muudatused 19. septembril.

Üldkogus toimunud valimisel valiti Akadeemia korrespondentliikmeks Hillar Aben, Vladimir Hižnjakov, Juhan Peegel, Anto Raukas, Karl Siilivask, Helle Simm ja Vello Tarmisto.

30. november – Üldkogu valis Akadeemia presiidiumi uue koosseisu. Akadeemia presidendiks valiti akadeemik Karl Rebane, asepresidentideks – akadeemikud Viktor Maamägi ja Ilmar Öpik, presiidiumi teaduslikuks peasekretäriks – akadeemik Arno Köörna, presiidiumi liikmeteks – akadeemikud Nikolai Alumäe, Gustav Naan ja Boris Tamm ning korrespondentliige Anto Raukas. Osakondade akadeemiksekretärideks kinnitati akadeemik Endel Lippmaa (Füüsika-Matemaatika ja Tehnikateaduste Osakond) ning korrespondentliikmed Erast Parmasto (Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakond) ja Juhan Kahk (Ühiskonnateaduste Osakond).

1. veebruar – Loodi Küberneetika Instituudi Erikonstrueerimisbüroo.

27. aprill – Seoses Karl Ernst von Baeri 100. surma-aastapäevaga seadis Akadeemia presiidium sisse Karl Ernst von Baeri nimelise teaduspreemia väljaandmissagedusega üks kord iga nelja aasta tagant ning Karl Ernst von Baeri mälestusmedali (kokku 150 medalit) väljaandmiseks aastatel 1976–1992.

27. august – Määrati Karl Ernst von Baeri preemia esimesed laureaadid. Preemia said Juhan Aul ja Kalju Paaver.
30. september – Zooloogia ja Botaanika Instituudi juures asutati Karl Ernst von Baeri memoriaalmuuseum.

27. märts – Üldkogus toimunud valimisel valiti akadeemikuks Arno Köörna, Endel Lippmaa ja Boris Tamm ning Akadeemia korrespondentliikmeks Mihhail Bronštein, Jaan Rebane, Hans-Voldemar Trass ja Mihkel Veiderma.

1. oktoober – Füüsika ja Astronoomia Instituut reorganiseeriti kaheks instituudiks: Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut ning Füüsika Instituut.

25. oktoober – Üldkogu valis presiidiumi uue koosseisu. Akadeemia presidendiks valiti akadeemik Karl Rebane, asepresidentideks – akadeemikud Nikolai Alumäe ja Viktor Maamägi, presiidiumi teaduslikuks peasekretäriks – korrespondentliige Arno Köörna, presiidiumi liikmeteks – akadeemikud Gustav Naan ja Arnold Veimer ning korrespondentliige Boris Tamm. Osakondade akadeemiksekretärideks kinnitati akadeemik Ilmar Öpik (Füüsika-Matemaatika ja Tehnikateaduste Osakond) ning korrespondentliikmed Erast Parmasto (Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakond) ja Juhan Kahk (Ühiskonnateaduste Osakond).

30. märts – Üldkogus toimunud valimisel valiti akadeemikuks Ilmar Öpik ning Akadeemia korrespondentliikmeks Olaf Eisen, Arno Köörna, Endel Lippmaa, Erast Parmasto ja Boris Tamm.

21. mai – Üldkogus toimunud valimisel valiti akadeemikuks Aarne Pung ja Aleksander Voldek ning Akadeemia korrespondentliikmeks Juhan Kahk ja Kalju Paaver.

17. september – Tehniline Katsebaas viidi Keemia Instituudi alluvusse.

28. märts – Üldkogu valis Akadeemia presiidiumi uue koosseisu. Akadeemia presidendiks valiti akadeemik Arnold Veimer, asepresidentideks – akadeemikud Nikolai Alumäe ja Karl Rebane, presiidiumi teaduslikuks peasekretäriks – akadeemik Viktor Maamägi, presiidiumi liikmeteks – akadeemikud Aksel Kipper ja Gustav Naan. Osakondade akadeemiksekretärideks kinnitati korrespondentliikmed Ilmar Öpik (Füüsika- ja Matemaatikateaduste Osakond), Oskar Kirret (Keemia- ja Bioloogiateaduste Osakond) ja Eduard Päll (Ühiskonnateaduste Osakond).

17. oktoober – Üldkogu võttis vastu Akadeemia uue põhikirja, Ministrite Nõukogu kinnitas põhikirja 24. jaanuaril 1969. a. Uue põhikirjaga tehti muudatusi osakondade nimetuses. Füüsika- ja Matemaatikateaduste Osakond nimetati ümber Füüsika-Matemaatika ja Tehnikateaduste Osakonnaks, Keemia- ja Bioloogiateaduste Osakond nimetati ümber Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakonnaks.

24. märts – Üldkogus toimunud valimisel valiti akadeemikuks Karl Rebane ja Arnold Veimer ning Akadeemia korrespondentliikmeks Ilmar Öpik.

2. juuni – Teaduste Akadeemia Keskraamatukogu nimetati ümber Teaduste Akadeemia Teaduslikuks Raamatukoguks.

3. jaanuar – Üldkogu tegi muudatusi Akadeemia põhikirja mõnedes paragrahvides, Ministrite Nõukogu kinnitas muudatused 29. veebruaril.

Parandustega Akadeemia põhikirjas tehti muudatusi nimetustes. Füüsika, Matemaatika ja Tehniliste Teaduste Osakond nimetati ümber Füüsika- ja Matemaatikateaduste Osakonnaks. Bioloogia- ja Meditsiiniteaduste Osakond nimetati ümber Keemia- ja Bioloogiateaduste Osakonnaks. Akadeemia akadeemiksekretäri ametikoht nimetati ümber Akadeemia presiidiumi teadusliku peasekretäri ametikohaks.

Üldkogu otsusega viidi Keemia Instituut, Geoloogia Instituut ja Tehniline Katsebaas Füüsika- ja Matemaatikateaduste Osakonna koosseisust Keemia- ja Bioloogiateaduste Osakonna koosseisu.

6. märts – Üldkogu valis Akadeemia presiidiumi uue koosseisu. Akadeemia presidendiks valiti akadeemik Johan Eichfeld, asepresidentideks – akadeemikud Nikolai Alumäe ja Johann Vaabel, presiidiumi teaduslikuks peasekretäriks – akadeemik Johannes Heil, presiidiumi liikmeteks – akadeemik Aksel Kipper ning korrespondentliikmed Viktor Maamägi, Aarne Pung ja Arnold Veimer. Osakondade akadeemiksekretärideks kinnitati korrespondentliikmed Karl Rebane (Füüsika- ja Matemaatikateaduste Osakond) ja Oskar Kirret (Keemia- ja Bioloogiateaduste Osakond) ning akadeemik Joosep Saat (Ühiskonnateaduste Osakond).

1. september – Akadeemia juurde loodi iseseisva struktuuriüksusena Teaduste Akadeemia Teaduslik Keskarhiiv.

30. september – Üldkogus toimunud valimisel valiti akadeemikuks Viktor Maamägi ja Akadeemia korrespondentliikmeks Tšeslav Luštšik.

25. märts – Ministrite Nõukogu korraldusega võeti vastu otsus luua Teaduste Akadeemia süsteemis iseseisev isemajandav asutus Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo otsealluvusega Akadeemia presiidiumile. Akadeemia presiidium võttis otsuse Spetsiaalse Konstrueerimisbüroo loomise kohta vastu 19. detsembril.

30. märts – Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut anti üle NSV Liidu Meditsiiniteaduste Akadeemia alluvusse.

25. mai – Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituut anti üle NSV Liidu Riikliku Ehituskomitee ja Ehitusmaterjalide Tööstuse Riikliku Komitee alluvusse.

11. juuni – Etnograafiamuuseum anti üle Kultuuriministeeriumi alluvusse.

11. juuli – Akadeemia presiidium võttis vastu otsuse asutada ajakiri „Sovetskoje Finnougrovedenije“. Presiidium kinnitas ajakirja toimetuskolleegiumi 7. juulil 1964. a., ilmuma hakkas ajakiri 1965. aastal. Alates 1990. aastast on ajakirja nimetuseks „Linguistica Uralica“.

31. juuli – Ajaloomuuseum anti üle Kultuuriministeeriumi alluvusse.

2. oktoober – Energeetika Instituut nimetati ümber Termofüüsika ja Elektrofüüsika Instituudiks.

27. september – Üldkogu tegi muudatusi Akadeemia põhikirja mõnedes paragrahvides, mis puudutasid presiidiumi liikmete valimise korda ja osakondade moodustamist. Ministrite Nõukogu kinnitas muudatused 13. novembril. Tehtud muudatustega kinnitati Füüsikalis-Matemaatiliste ja Tehniliste Teaduste osakonna nimetuse korrigeerimine Füüsika-Matemaatika ja Tehniliste Teaduste Osakonnaks.

25. jaanuar – Üldkogu valis Akadeemia koosseisu 3 uut akadeemikut ja 13 uut korrespondentliiget. Akadeemikuks valiti Nikolai Alumäe, Richard Antons ja Harald Keres. Akadeemia korrespondentliikmeks valiti Agu Aarna, Gunnar Kangro, Paul Kard, Arnold Kask, Oskar Kirret, Eerik Kumari, Grigori Kuzmin, Heinrich Laul, Viktor Maamägi, Eduard Päll, Hugo Raudsepp, Karl Rebane ja Artur Vassar.

1. detsember – Eksperimentaalbioloogia Instituudi juures asuv Tallinna Botaanikaaed reorganiseeriti iseseisvaks teaduslikuks uurimisasutuseks instituudi õigustes nimetusega Tallinna Botaanikaaed.

1. september – Energeetika Instituudi automaatika ja telemehaanika sektori, rakendusmatemaatika ja mehaanika sektori ning sama instituudi koosseisus tegutsenud Arvutuskeskuse baasil loodi Küberneetika Instituut.

20. oktoober – Ministrite Nõukogu määrusega kinnitati akadeemikute arvuks 22 ja Akadeemia korrespondentliikmete arvuks 28.

8. jaanuar – Ministrite Nõukogu määrusega loodi Eksperimentaalbioloogia Instituudi juurde Tallinna Botaanikaaed.

28. mai – Üldkogu võttis vastu Akadeemia uue põhikirja. Ministrite Nõukogu kinnitas põhikirja 22. märtsil 1960. a.

19. märts – Akadeemia presiidiumi otsusega loodi Energeetika Instituudi koosseisus iseseisva komisjoni õigustes Teaduste Akadeemia Arvutuskeskus alluvusega presiidiumile.

1. aprill – Tallinna Bioloogilise Eksperimentaalbaasi alusel loodi Bioloogia- ja Meditsiiniteaduste Osakonna koosseisus Eksperimentaalbioloogia Instituut.

24. aprill – Füüsikalis-Matemaatiliste ja Tehniliste Teaduste Osakonna koosseisus loodi iseseisva sektori õigustes Tehniline Katsebaas.

26. september – Üldkogu valis Akadeemia liikmeskonda kolm uut liiget. Akadeemikuks valiti Harri Moora, Akadeemia korrespondentliikmeks valiti Ilo Sibul ja Arnold Veimer.

Ühiskonnateaduste Osakonna akadeemiksekretäriks valiti akadeemik Joosep Saat, Bioloogia-, Põllumajanduse- ja Meditsiiniteaduste Osakonna akadeemiksekretäriks – akadeemik Harald Haberman.

25. oktoober – Ministrite Nõukogu võttis vastu otsuse hakata Kultuuriministeeriumi, Teaduste Akadeemia ja Kirjanike Liidu ühise egiidi all välja andma ajakirja „Keel ja Kirjandus“. Ajakiri hakkas ilmuma järgmisel aastal.

26. november – Ministrite Nõukogu võttis vastu otsuse hakata Teaduste Akadeemia egiidi all välja andma ajakirja „Eesti Loodus“. Ajakiri hakkas ilmuma järgmisel aastal.

1. märts – Ministrite Nõukogu korraldusega seati nimetuse „Teaduste Akadeemia tegevliige“ asemel sisse nimetus „akadeemik“.

19. aprill – Ministrite Nõukogu määrusega anti põllumajandusinstituudid koos nende juurde kuuluvate filiaalide ja eksperimentaalbaasidega (Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut, Maaparanduse ja Sookultuuri Instituut ning Taimekasvatuse Instituut v.a selle instituudi Tallinna Eksperimentaalbaas ja dekoratiivaianduse grupp) Akadeemia alluvusest üle Põllumajanduse Ministeeriumi alluvusse.

Bioloogia, Põllumajandus- ja Meditsiiniteaduste Osakond nimetati ümber Bioloogia- ja Meditsiiniteaduste Osakonnaks.

7. juuli – Presiidiumi otsusega moodustati Tallinna Eksperimentaalbaasist ja endisest Taimekasvatuse Instituudi dekoratiivaianduse grupist iseseisev asutus nimetusega Tallinna Bioloogiline Eksperimentaalbaas.

3. august – Presiidium võttis vastu otsuse pöörduda Ministrite Nõukogu poole taotlusega anda Hans Kruusile tagasi temalt 1951. aastal ära võetud Akadeemia tegevliikme (akadeemiku) nimetus ja õigused.

29. august – Ministrite Nõukogu tühistas oma määruse 27. aprillist 1951. a. Hans Kruusi väljaarvamise kohta Akadeemia liikmeskonnast, taastades sellega tema õigused akadeemikuna.

12. september – Akadeemia presiidium fikseeris Hans Kruusi akadeemikuõiguste taastamise Ministrite Nõukogu poolt.

18. mai – Presiidiumi otsusega loodi Eesti Geograafia Selts.

23. november – Presiidiumi juurde loodi Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon. 1965. aastal viidi komisjon Keemia-, Geoloogia- ja Bioloogiateaduste Osakonna juurde.

30. juuni – Üldkogus toimunud valimisel valiti Akadeemia tegevliikmeks Paul Ariste, Harald Haberman, Johannes Heil, Karl Orviku ja August Vaga, Akadeemia korrespondentliikmeks Nikolai Alumäe, Richard Mahl ja Aarne Pung.

Üldkogu valis Akadeemia presiidiumi uue koosseisu. Akadeemia presidendiks valiti Johann Eichfeld, kellele ühtlasi pandi Bioloogia-, Põllumajanduse- ja Meditsiiniteaduste Osakonna akadeemiksekretäri kohused. Asepresidentideks valiti Gustav Naan (täitis ühtlasi Ühiskonnateaduste Osakonna akadeemiksekretäri kohuseid) ja Arnold Humal, Akadeemia akadeemiksekretäriks valiti Johannes Heil.

9. juuni – Presiidiumi otsusega vabastati Nikolai Buzulukov Akadeemia akadeemiksekretäri ametikohalt.

5. august – Üldkogus valiti Akadeemia asepresidendiks Akadeemia tegevliige Arnold Humal.

24. detsember – Tähistamaks Fr. R. Kreutzwaldi 150. sünniaastapäeva nimetati Kirjandusmuuseum ümber Fr. R. Kreutzwaldi nimeliseks Kirjandusmuuseumiks.

6. märts – Õiguse sektor Ühiskonnateaduste Osakonna juures viidi üle Ajaloo Instituudi koosseisu.

12. september – Ministrite Nõukogu büroo otsusega muudeti Akadeemia teadusasutuste ja -seltside nimetusi: Füüsika-Matemaatika ja Tehnikateaduste Osakonda kuulunud Tööstusprobleemide Instituut nimetati ümber Energeetika Instituudis; Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut Füüsika ja Astronoomia Instituudiks ning Ehituse ja Arhitektuuri Instituut Ehituse ja Ehitusmaterjalide Instituudiks.

Bioloogia-, Põllumajandus- ja Meditsiiniteaduste Osakonda kuulunud Bioloogia Instituut nimetati ümber Zooloogia ja Botaanika Instituudiks ning Põllumajanduse Instituut Taimekasvatuse Instituudiks.

hiskonnateaduste Osakonna koosseisu kuulunud Eesti Rahva Muuseum nimetati ümber Etnograafia Muuseumiks, Riiklik Kirjandusmuuseum Kirjandusmuuseumiks ning Akadeemiline Emakeele Selts Emakeele Seltsiks.

19. november – Presiidiumi otsusega vabastati Nikolai Tomson Akadeemia asepresidendi ametikohalt.

27. aprill – Ministrite Nõukogu muutis osaliselt oma määrust 5. aprillist 1946. a. Eesti NSV Teaduste Akadeemia isikulise koosseisu kinnitamise kohta, lugedes kehtetuks Hans Kruusi kinnitamise Akadeemia tegevliikmeks.

17. juuni – Üldkogus toimus esimene sõjajärgne Akadeemia liikmete valimine. Teaduste Akadeemia tegevliikmeks valiti Nikolai Buzulukov, Arnold Humal, Aleksandr Kiur-Muratov, Feodor Klement, Gustav Naan, Joosep Saat ja Andrei Tšernõšov. Akadeemia korrespondentliikmeks valiti Richard Antons, Aleksandr Dobrjanski, Johannes Heil ja Hilda Moosberg.

Üldkogu otsusega vabastati Johann Vaabel ja Aksel Kipper asepresidendi ametikohalt. Uuteks asepresidentideks valiti Gustav Naan ja Nikolai Tomson. Akadeemia uueks akadeemiksekretäriks valiti Nikolai Buzulukov. Füüsikalis-Matemaatiliste ja Tehniliste Teaduste Osakonna akadeemiksekretäriks valiti Johannes Heil. Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituut viidi üle Meditsiiniliste Teaduste Osakonna koosseisust Bioloogia ja Põllumajandusteaduste Osakonna koosseisu. Viimane nimetati ümber Bioloogia-, Põllumajandus- ja Meditsiiniteaduste Osakonnaks. Meditsiiniliste Teaduste Osakond likvideeriti.

25. märts – Presiidium vabastas Ministrite Nõukogu vastava otsuse alusel Hans Kruusi Teaduste Akadeemia presidendi ametist arvates 16. märtsist 1950. a.

28. juuni – Presiidium otsustas likvideerida Ühiskonnateaduste Osakonna koosseisu kuulunud Õpetatud Eesti Seltsi.

18. juuli – Üldkogu kinnitas presiidiumi otsuse Hans Kruusi vabastamise kohta Teaduste Akadeemia presidendi ametist.

13. september – Üldkogu valis Teaduste Akadeemia presidendiks Akadeemia tegevliikme Johan Eichfeldi. Majanduse ja Õiguse Instituut nimetati ümber Majanduse Instituudiks. Selle instituudi koosseisu kuulunud õigusteaduse sektorist sai iseseisvalt tegutsev üksus nimetusega Õiguse sektor Ühiskonnateaduste Osakonna juures.

13. oktoober – Ministrite Nõukogu otsusega määrati Akadeemia tegevliikmete arvuks 21 ja korrespondentliikmete arvuks 14. 15. november – Presiidiumi otsusega vabastati Jüri Nuut Akadeemia akadeemiksekretäri ametikohalt.

1. oktoober – Põllumajanduse Instituudi Tooma filiaali baasil asutati iseseisva teadusasutusena Teaduste Akadeemia Maaparanduse ja Sookultuuri Instituut.

14. jaanuar – Asutati Teaduste Akadeemia Varustuskontor.

1. juuli – Tartu Riikliku Ülikooli Geoloogia Muuseumi kogud anti Akadeemia bilanssi. Geoloogia Instituut võttis kogud aktiga vastu. Tartu Riikliku Ülikooli Zooloogia Muuseum anti üle Akadeemia bilanssi. Muuseum arvati Bioloogia Instituudi koosseisu.

1. jaanuar – Akadeemia koosseisus alustasid tööd: Füüsikalis-Matemaatiliste ja Tehniliste Teaduste Osakonnas – Geoloogia Instituut; Keemia Instituut; Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut; Ehituse ja Arhitektuuri Instituut; Bioloogia- ja Põllumajandusteaduste Osakonnas – Bioloogia Instituut; Põllumajanduse Instituut; Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut.

4. jaanuar – Alustasid tööd Ühiskonnateaduste Osakonna uurimisinstituudid: Ajaloo Instituut, Majanduse Instituut ning Keele ja Kirjanduse Instituut. 1. märtsil, mil jõustus osakonna põhimäärus, kinnitati Majanduse Instituudi nimeks Majanduse ja Õiguse Instituut.

21. jaanuar – Akadeemia presiidium otsustas Meditsiiniliste Teaduste Osakonna raames luua algselt kolme erinevasse instituuti kavandatud uurimistemaatikat koondava teadusasutuse – Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi. Akadeemia Üldkogu kinnitas Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini Instituudi moodustamise 29. aprillil.

1. veebruar – Alustas tööd Teaduste Akadeemia Keskraamatukogu.

3. september – Akadeemia presiidium määras ajakirja „Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised“ seeriate vastutavad toimetajad, pannes aluse selle ajakirja väljaandmisele.

4. novembril 1947. a. kinnitati „Toimetiste“ kodukord, 23. märtsil 1949. a. – toimetuskolleegium. Ajakirja esimene number ilmus 1952. aastal.

23. jaanuar – Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu andis määruse organiseerida Eesti NSV Teaduste Akadeemia asukohaga Tallinnas.

5. aprill – Eesti NSV Ministrite Nõukogu kinnitas Eesti NSV Teaduste Akadeemia põhikirja, struktuuri, tegevliikmed ja korrespondeerivad liikmed. Akadeemia struktuuris nähti ette Keskraamatukogu ning neli teadusosakonda ühtekokku 15 uurimisinstituudi, 2 uurimissektori, 5 muuseumi ja 3 teadusseltsiga järgmiselt: Füüsikalis-Matemaatiliste ja Tehniliste Teaduste Osakond (Geoloogia Instituut, Keemia Instituut; Matemaatika, Füüsika ja Mehaanika Instituut; Ehituse ja Arhitektuuri Instituut; Tööstusprobleemide Instituut, Geoloogia Muuseum); Bioloogia- ja Põllumajandusteaduste Osakond (Bioloogia Instituut, Põllumajanduse Instituut, Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut, Metsa Instituut, Zooloogia Muuseum, Loodusuurijate Selts); Meditsiiniliste Teaduste Osakond (Eksperimentaalse Meditsiini Instituut, Tervishoiu ja Kutsehaiguste Instituut, Kliinilise Meditsiini Instituut); Ühiskonnateaduste Osakond (Ajaloo Instituut, Keele ja Kirjanduse Instituut, Majanduse Instituut, Õigusteaduse sektor, Pedagoogika sektor, Eesti Rahva Muuseum, Riiklik Kirjandusmuuseum, Ajaloomuuseum, Õpetatud Eesti Selts, Akadeemiline Emakeele Selts).

Akadeemia tegevliikmeks kinnitati 14 teadlast: Johann Eichfeld, Aksel Kipper, Paul Kogerman, Alfred Koort, Hans Kruus, Ferdinand Laja, Artur Luha, Ottomar Maddison, Jüri Nuut, Alma Tomingas, Nikolai Tomson, Johann Vaabel, Voldemar Vadi ja Johannes-Voldemar Veski.
Akadeemia korrespondeerivaks liikmeks kinnitati 10 teadlast: Juulius Aamisepp, Albrecht Altma, Harald Arman, Harald Habermann, Leo Jürgenson, Karl Orviku, Mihkel Pill, Oskar Sepre, Friedebert Tuglas ja August Vaga.

6. aprill – Toimus Eesti NSV Teaduste Akadeemia üldkogu esimene istung, kus valiti Akadeemia presiidium. Eesti NSV Teaduste Akadeemia presidendiks valiti Hans Kruus, asepresidentideks Johann Vaabel ja Aksel Kipper ning akadeemiksekretäriks (vastab praegusele peasekretärile) Jüri Nuut. Osakondade esimeesteks (akadeemik-sekretärideks) valiti Ottomar Maddison (Füüsikalis-Matemaatiliste ja Tehniliste Teaduste Osakond), Johann Eichfeld (Bioloogia- ja Põllumajandusteaduste Osakond) ning Voldemar Vadi (Meditsiiniliste Teaduste Osakond).

31. mai – Tartu Ülikooli juurest anti Teaduste Akadeemia koosseisu Loodusuurijate Selts, Akadeemiline Emakeele Selts ja Õpetatud Eesti Selts.

1. juuli – Kultuurhariduslike Asutuste komitee alt anti Teaduste Akadeemia koosseisu Eesti Rahva Muuseum, Riiklik Kirjandusmuuseum ja Riiklik Ajaloomuuseum. 1. september – Rahvakomissaride Nõukogu alluvusest anti Teaduste Akadeemia alluvusse Tööstuse Teadusliku Uurimise Keskinstituut (1937. a loodud Loodusvarade Instituudi järelkäija). 29. detsembril nimetati instituut ümber Tööstusprobleemide Instituudiks.

15. november – Põllumajanduse Instituudi loomiseks andis Põllutööministeerium Akadeemiale üle Kuusiku Põllumajandusliku Uurimisinstituudi, Tooma Soouurimise Instituudi ning Polli Aianduse ja Mesinduse Teadusliku Uurimisinstituudi. Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituudi loomiseks andis Loomakasvatuse Ministeerium Akadeemia alluvusse Ülenurme sovhoosi, Loomakasvatuse ja Piimanduse Teadusliku Uurimisinstituudi, Piistaoja katsepunkti (Saaremaal) ja Tori hobusekasvanduse.

Esimesed teaduste akadeemiad asutati Euroopas 17. sajandil. Nende loomiseni viis see, et valitsejad soovisid saada tarka nõu. Toonased valitsejad ise ei pruukinud olla teadusest huvitatud, ent nende kõrval olid sageli mõjukad tegelased, kes oskasid teadmisi hinnata. Näiteks Louis XIV asutas 1666. aastal Prantsusmaa teaduste akadeemia oma rahandusministri Jean-Baptiste Colbert’i nõuandel. Colbert ise oli suur teadlaste austaja ning pidas kirjavahetust paljude toonaste silmapaistvate teadlastega, nagu näiteks Christiaan Huygensiga ja Carlo Roberto Datiga.

Akadeemiaid oli tarvis, et tõsta hariduse ja teaduse taset. Üheks toonaste valitsejate ambitsiooniks akadeemiate asutamisega oli ka kiriku võimu piiramine. See tõttu vaataks kirik toona akadeemiate asutamisele halvasti ning ka hiljem on teoloogid olnud teravateks teaduste akadeemiate kriitikuteks. Valitsejate toetus fundamentaalteadustele oli väga oluline, kuna just see võimaldas saavutada neil kõrge taseme. Teaduste akadeemiate asutamine 17. sajandil muutis teaduse ka sotsiaalseks liftiks, sest tavainimene võis sattuda kuninga kõrvale tingimusel, et tegemist oli geniaalse teadlase või kirjanikuga.

Vanimaks tegutsevaks teaduste akadeemiaks on 1652. aastal Baieris asutatud Leopoldina, mille keiser Leopold I kinnitas 1682. aastal kogu Saksa-Rooma keisririigi teaduste akadeemiaks. Suurbritannia teaduste akadeemiana toimiv Londoni Kuninglik Selts asutati 1660. aastal ning Põhjamaade vanim, Rootsi kuninglik teaduste akadeemia asutati 1739. aastal. Venemaal, mis oli seni lääne tsivilisatsiooni perifeerias arenenud mitte kõige õigemas suunas, tuli akadeemia asutada koos ülikooli ja gümnaasiumiga, sest igasugune haridussüsteem praktiliselt puudus. Seda tehti keiser Peeter I ukaasiga 1724. aastal. Keiserlikku Peterburi teaduste akadeemiasse kuulus mitmeid Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud teadlaseid, nagu näiteks Karl Ernst von Baer, Alexander von Bunge, Alexander von Middendorff, Georg Friedrich Parrot, Georg Wilhelm Richmann, Peter Carl Ludwig Schwarz, Friedrich Georg Wilhelm von Struve, Otto Wilhelm von Struve jt.

Esimesed teadusseltsid, mis tegutsesid läheduses Tartu ülikooliga loodi Eestis 19. sajandil ning need tekitasid olulise vundamendi siinsele teadusele. Ideed Eesti teaduste akadeemia asutamiseks tekkisid samal ajal Eesti iseseisvumisega. Näiteks tehti ettepanek asutada teaduste akadeemia tähistamaks pärisorjuse kaotamise sajandat aastapäeva Liivimaal 1919. aastal. Selleni siiski ei jõutud kuna toona nappis Eestis nii eestlastest teadlasi ning peale selle oli noore riigi ees olulisemaid väljakutseid, näiteks omakeelse rahvusülikooli ja haridussüsteemi käivitamine. Väikesel riigil polnud selliseid ressursse, nagu näiteks Peeter I, kes tegi seda 18. sajandi algul kõike korraga, kuid ka kelle esialgsed akadeemikud olid peaaegu eranditult välismaalt kutsutud teadlased.

Sellegi poolest üritati rajada midagi teaduste akadeemia sarnast. Asutava Kogu 27. mai 1920. aasta seadusega loodi Eesti teaduse asutus. Selle ülesandeks oli teadustegevuse toetamine ja koordineerimine. Selle juhatus pidi asuma Tartus, tema liikmeteks pidid olema ülikooli õppejõud, teaduslikud asutused, organisatsioonid ja seltsid, kirjasaatjad liikmed ja auliikmed. Teaduse asutus ei hakanud kunagi tööle, sest see kohtas vastuseisu Tartu ülikoolilt ning Tartust pärit poliitikutelt, kes leidsid, et teadustöö tuleb jätta Tartu ülikooli pärusmaaks ning akadeemia-sarnase organisatsiooni loomine on mittevajalik ressursside raiskamine. Järgnevalt nähti siiski, et Tartu ülikool pole võimeline kõiki riigile vajalikke teadusprobleeme lahendama ning akadeemia asutamine muutus ajapikku taas aktuaalseks.

1930. aastate teiseks pooleks oli olukord teaduses ja hariduses palju muutunud. Üles oli ehitatud eestikeelne üldharidus-ning kõrgharidussüsteem. Kui 1920. aastate algul oli eestlastest teadlaseid ja õppejõude vähe ning Tartu ülikooli juurde tuli kutsuda hulgaliselt välisõppejõude nende koolitamiseks, siis iseseisvusperioodi lõpuks oli tehtud töö hakanud vilja kandma ning peale oli kasvanud uus põlvkond eesti teadlaseid ja õppejõude, kellest mitmed saavutasid oma erialal silmapaistvaid tulemusi. Aastal 1936 anti Tallinna Tehnikainstituudile kõrgkooli õigused ning aastal 1938 nimetati see ümber Tallinna Tehnikaülikooliks. See ning 1938. aastal kehtima hakanud ning Tartu ülikooli autonoomiat kärpinud ülikooliseadus aitas murda Tartu ülikooli vastasseisu ning-töötamist teaduse katuseorganisatsiooni rajamisele. Pealegi oli teaduste akadeemia rajamine Pätsi režiimi jaoks ka mõneti präänikuks, sest selleks ajaks oli Eestil olemas oma teadlaskond, kelle väljapaistvamaid liikmeid akadeemiasse ülendada ning sellega positiivselt hõlmata.

Eesti teaduste akadeemia asutati 1938. aasta 28. jaanuaril, aluseks oli riigihoidja Konstantin Pätsi dekreedina väljaantud Eesti Teaduste Akadeemia seadus. Selle järgi allutati autonoomne akadeemia haridusministeeriumile. Seadus jõustus pärast avaldamist Riigi Teatajas 7. veebruaril 1938. aastal. Teaduste akadeemiat pidi seaduse kohaselt juhtima akadeemia president, täiskogu ning humanitaar-ja loodusteaduse sektsiooni juhatajad ning sektsioonikogud. Akadeemia pidi valima tegev-, au- ja korrespondentliikmeid. Akadeemia koosseisus oli ette nähtud 20 tegevliiget. Peale 70nda eluaasta ületamist arvati tegevliige emeriteerunud liikme staatusesse.

13. aprillil 1938 kinnitas riigihoidja Päts haridusministri ettepanekul esimesed 12 teaduste akadeemia liiget: geograaf Edgar Kandi, rahvaluuleteadlase Oskar Looritsa, keeleteadlase Julius Margi, ajaloolase Hendrik Sepa, kirjandusteadlase Gustav Suits ja õigusteadlase Jüri Uluotsa (kõik kuus kuulusid humanitaarteaduste sektsiooni), taimefüsioloog Hugo Kaho, keemik Paul Kogermani, arstiteadlase Aleksander Paldroki, arstiteadlase Ludvig Puusepa, arstiteadlase Karl Schlossmanni ja astronoom Ernst Öpiku (kuus viimati nimetatut moodustasid loodusteaduste sektsiooni). Akadeemia keskmine vanus oli 1938 veidi üle 50, pooled neist olid saanud kõrghariduse väljaspool Eestit ning neli olid võidelnud Eesti Vabadussõjas.

Teaduste akadeemia esimene täiskogu istung toimus 20. aprillil 1938 Tartu ülikooli nõukogu saalis. Akadeemia presidendiks valiti Karl Schlossmann, asepresidendiks sai peale Gustav Suitsu loobumist Julius Mark. Loodusteaduste sektsiooni juhiks valiti Paul Kogerman ning humanitaarteaduste sektsiooni juhiks Edgar Kant. Ametisse kinnitati nad 11. mail Konstantin Pätsi otsusega. Pidulik avakoosolek peeti 22. oktoobril president Pätsi osalusega Tallinnas Eesti kaubandus-ja tööstuskoja saalis.

Peale 1940. aasta juunipööret ja iseseisvuskaotust likvideeriti Varese valitsuse haridusministri Julius Semperi 17. juulil allkirjastatud seadusega Eesti teaduste akadeemia. Akadeemia liikmete saatus nõukogude okupatsiooni ajal kujunes erinevaks. Paul Kogerman küüditati 14. juunil 1941 perega Sverdlovski oblastisse ja saadeti vangilaagrisse, kust vabanes 1945. aastal. Õnneks polnud teiste akadeemikute represseerimiseks nõukogude võimul palju aega ning enamik jätkas oma tegevust saksa okupatsiooni ajal (1941–1944). Enamik elusolevatest akadeemikutest põgenes 1944. aastal läände, kus jätkati teadustegevust. Ehkki teaduste akadeemia likvideerimist 1940. aastal loeti peale nõukogude võimu põgenemist ebaseaduslikuks, ei olnud järgnenud saksa okupatsiooni ajal võimalusi selle tegevuse taastamiseks.

Nõukogude Venemaal kujunes teadustea akadeemia olukord peale 1917. aasta oktoobripööret keeruliseks. Uus režiim suhtus teadlastesse ja teaduste akadeemiasse umbusklikult ning ka vene akadeemikud ei toetanud enamlaste riigipööret. Samas ei kiirustanud enamlased akadeemiat ja teadlaseid ahistama. Vastavat nõu oli Leninile andnud esimene rahvaharidusasjade rahvakomissar Anatoli Lunatšarski. Aastal 1925 moodustati Poliitbüroo juures teaduste akadeemia järelevalve ja koordinatsiooni komisjon, mis 1927. aastast tegeles uute akadeemikute valimise ettevalmistamisega. Komisjon koostas nimekirju akadeemikute kandidaatidest, kes olid jagatud kolme kategooriasse: „kommunistliku partei liikmed“; „kommunistlikule parteile lähedal seisvad kandidaadid“ ning „kommunistlikule parteile vastuvõetavad kandidaadid". Lühidalt öeldes üritati teadust kõigiti allutada ideoloogilisele järelvalvele ja survele.

1940. aastatel loodi teaduste akadeemiad liiduvabariikides. Esialgu nimetati neid NSV Liidu teaduste akadeemia filiaalideks, hiljem teaduste akadeemiateks. Eesti NSV teaduste akadeemia asutamist arutati juba enne seda, kui Nõukogude armee oli Eesti uuesti vallutanud. 22. juunil 1945 valmis Eesti NSV rahvakomissaride nõukogus ning EK(b)P keskkomitees ühismääruse projekt Eesti teaduste akadeemia taastamiseks. Sama aasta 28. juunil anti välja määrus „Teaduste Akadeemia taastamise kohta“. Samas loodi ka Eesti NSV teaduste akadeemia organiseerimistoimkond, kel tuli oma ettepanekud esitada 1. augustiks. Organiseerimiskomitee tegi ettepaneku rajada akadeemias humanitaarteaduste, loodusteaduste, meditsiiniliste teaduste, tehniliste ja täppisteaduste ning põllumajandusteaduste osakonnad. Viimast polnud esialgu aga võimalik akadeemiasse rajada, sest Eesti NSV põllutöö rahvakomissariaadi juures olid vastavad instituudid alles rajamisel. Lisaks oli akadeemia koosseisu võimalik arvata erinevaid muuseumeid, ülikooli botaanikaaed, tööstuse teadusliku uurimise keskinstituut ja majanduse uurimise instituut.

NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu ei kinnitanud projekti Eesti teaduste akadeemia taastamisest, vaid sätestas 1946. aasta 19. jaanuari määrusega, et asutatakse Eesti NSV teaduste akadeemia asukohaga Tallinnas. Kuni aastani 1989 loeti 1946. aastat ametlikult teaduste akadeemia asutamisaastaks. Moskvas kinnitati teaduste akadeemia struktuur nelja osakonna, 15 instituudi, nelja muuseumi, kolme seltsi ja kahe iseseisva sektoriga.

1945. aasta lõpul tegeleti aktiivselt akadeemia liikmekandidaatide otsimise ja nende tausta kontrollimisega. 5. aprillil 1946 allkirjastas Eesti NSV ministrite nõukogu esimees Arnold Veimer määruse Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisu kohta. Esimesteks korralisteks liikmeteks nimetati Johan Eichfeld, Aksel Kipper, Paul Kogerman (oli ka Eesti Teaduste Akadeemia liige), Alfred Koort, Hans Kruus, Ferdinand Laja, Artur Luha, Ottomar Maddison, Jüri Nuut, Alma Tomingas, Nikolai Tomson, Juhan Vaabel, Voldemar Vadi ja Johannes Voldemar Veski ja korrespondentliikmeteks Julius Aamisepp, Albrecht Altma, Harald Arman, Harald Haberman, Leo Jürgenson, Karl Orviku, Mihkel Pill, Oskar Sepre, Friedebert Tuglas ja August Vaga. Esimeseks Eesti NSV teaduste akadeemia presidendiks nimetati ajaloolane Hans Kruus. Samal päeval kinnitas Eesti NSV ministrite nõukogu ka akadeemia põhikirja. 6. aprillil 1946 toimus Toompea lossi valges saalis Eesti NSV üldkogu esimene koosolek.

Alates 1947. aastast jäi akadeemia järjest tugevamalt sovetiseerimise surve alla. Nõuti usaldusväärsete ja parteilaste edutamist teaduste akadeemia struktuurides. Järgnevatel aastatel vallandati ja represseeriti teaduste akadeemia süsteemist hulgaliselt inimesi, keda nõukogude võim umbusaldas. 1950. aastal vabastati ametist teaduste akadeemia president Hans Kruus, kes visati parteist välja ja arreteeriti.

Peale Stalini surma 1953. aastal partei surve akadeemiale leevenes. Aastast 1956 oli teadlastel taas võimalik rohkem teadustööle keskenduda. Ühes Hrustšovi sulaga tekkis võimalus luua sidemeid välismaaga ning alates 1956. aastast tekkis eesti teadlastel uuesti võimalus käia väliskomandeeringutes. Paranesid ka töötingimused.

1950. lõpul ja 1960. aastate algul alustas Nikita Hruštšov uut teaduste akadeemiate reformi. Teaduste akadeemiate koosseisudest – mh ka Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisust – lahutati instituute ja viidi ministeeriumite ning erinevate ametkondade alluvusse. Hruštšov ise märkis, et teadlased tuleb viia „elule lähemale“. Kui Nõukogude Liidu teaduste akadeemias kutsus see esile protesti ja president Aleksandr Smejanov läks protestimärgiks isegi erru, ähvardas Hruštšov 1964. aasta juulis NLKP Keskkomitee pleenumil „teaduste akadeemiad laiali peksta“. Seda ähvardust ta täita ei jõudnud, sest kolme kuu pärast ta kukutati.

Eesti NSV teaduste akadeemia jaoks tähendas Hruštšovi aeg koosseisude vähendamist. Kärbete tulemusel jäi akadeemia koosseisu kümme instituuti ja mõned allaasutused. 1964. aastal sai akadeemia uue põhikirja ja muudeti ka Eesti NSV teaduste instituutide tüüppõhimäärust. Teaduste akadeemia president aastatel 1950-1968 Johan Eichfeld oli suure kohanemisvõimega ja jäi ellu kiiresti muutunud oludes. Samas pärssis tema toetus Trofim Lõssenko õpetusele, mis Nõukogude Liidus heideti kõrvale alles 1966. aastal, teaduse arengut bioloogia, sordiaretuse, põllumajandusteaduse jm. vallas.

1969. aastal sai akadeemia uue põhikirja, mis 1964. aasta põhikirjast palju ei erinenud. 1970. ja 1980. aastatel oli Nõukogude Liidul kasutada suured ressursid erinevate valdkondade toetuseks. Oma osa sai ka teadus. Samas on sellele perioodile omane kõikide elualade allutamine keskvõimu kontrollile. Teadlased õppisid nendes oludes paremini orienteeruma ning paranes ka partei otsustega saadud teadusrahastus. Samas eelistasid riigivõimud sel perioodil näha kvaliteedi asemel kvantiteeti, mis omakorda muutis teadlaste ja teadusinstitutsioonide tegevuse keerukamaks.

13. detsembril 1984 võeti vastu uus akadeemia põhikiri, mille Ministrite Nõukogu kinnitas järgmise aasta 17. mail. Mihhail Gorbatšovi võimuletuleku järel üritati tsentraliseerimisprotsesse ümberpöörata ning kohalikule tasandile anda rohkem otsustamisõigust. Ka Eesti NSV teaduste üldjuhtimine läks Moskva võimumeestelt üle Tallinna omadele. Samas jätkus 1989. aastani stagnaajale omane ekstensiivne areng ning see peegeldus Eesti NSV teaduste akadeemia koosseisude paisumises. 1989. aastal oli teaduste akadeemia süsteemis tööl 4446 inimest, kellest otseselt teadusasutustes töötas 2814, kellest omakorda teadustöötajaid oli 1312. Piltlikult öeldes oli iga teadlase kohta kaks bürokraati.

Teaduste akadeemia tegevusse tõid murrangu 1988. ja 1989. aasta. Eesti ühiskond tegi läbi kiireid muutusi ning teaduste akadeemia ei jäänud neist kõrvale. 1988. aasta üldkogul otsustati muuta põhikirja. Uus põhikiri võeti vastu üldkogul, mis toimus 1989. aasta 6. aprillil. Akadeemia kuulutas end 1938. aastal asutatud Eesti teaduste akadeemia õigusjärglaseks, suurendati autonoomiat Eesti NSV ja keskaparaadi asutustest ning Nõukogude Liidu teaduste akadeemiast.

Eesti iseseisvumine 1991. aastal tähendas nõukogulikule teaduste akadeemia süsteemile surma, sest väikesel riigil ja rahval puudusid ressursid sellise aparaadi üleval pidamiseks. Eesti teadlaste liit kutsus juba 1991. aastal lammutama senist süsteemi ning muutma teaduste akadeemiat personaalakadeemiaks. Sellega pidi kaasnema instituutide ja teiste teaduste akadeemia asutuste üleviimine ülikoolide alluvusse. Rootsi teaduste akadeemialt telliti 1991. aastal hindamisraport, mis valmis 1992. aastal ja milles sisalduvad hinnangud põhimõtteliselt toetasid teadlaste liidu üleskutset. Teaduste akadeemiale heideti ette vähest sidet ja koostööd ülikoolidega, vähest publitseerimist ning keerulist ja ülepaisutatud struktuuri.

Järgnevatel aastatel vähenes nii teadustegevus, akadeemia koosseis kui ka akadeemia baasfinantseerimine riigieelarvest. Aastal 1994 oli teaduste akadeemia struktuuri tööle jäänud 2175 inimest (võrreldes 1989. aastaga vähenes see arv kaks korda). Neist teadusasutustes töötas 1763 inimest, kellest teadlasi oli 812.

1994. aasta vältel valmistati riigikogus ette Eesti teaduskorralduse seadust, mis võeti vastu 15. detsembril ja hakkas kehtima 1995. aasta 22. jaanuarist. Teaduste akadeemia president aastatel 1990–1994 Arno Köörna oli üritanud akadeemiat lagunemise eest kaitsta ning protestis kavandatud muudatuste vastu, kuid seda ei võetud arvesse. Akadeemialt võeti teaduskorralduse seadusega instituudid ja allasutused ning kohustati need kuue kuu jooksul haridusministeeriumi haldusalasse üle andma. Akadeemial tuli neid muudatusi aktsepteerida.

Teaduste akadeemia võttis 1995. aastal vastu uue põhikirja. Selles sätestati, et akadeemia põhiline tegevussuund on teadusnõu andmine. Suur roll akadeemia tegevuse kujundamisel anti 1995. aasta põhikirjaga viieks aastaks ametisse valitud presidendile, kellele anti akadeemia üldjuhtimine ning esindusfunktsioonid Eestis ja välismaal. Akadeemia jooksvat tegevust pidi edaspidi korraldama kantselei viieks aastaks ametisse valitud peasekretäri juhtimisel.

Esimese presidendina juhtis uue põhikirjaga akadeemiat aastatel 1994–2004 Jüri Engelbrecht. Tema ajal võttis riigikogu 16. aprillil 1997 vastu Eesti teaduste akadeemia seaduse, mis tagas akadeemiale autonoomse avalik-õigusliku isiku staatuse. Peale seda on teaduste akadeemia saavutanud presidentide Engelbrechti, Richard Villemsi (2004–2014) ja Tarmo Soomere (2014–…) ajal akadeemia nähtavuse ja rolli kasvu Eesti ühiskonnas, lisaks on nende ajal teaduste akadeemiaga assotsieerunud hulk teadusseltse ja-asutusi. Teaduste akadeemiast kujunes neil aastatel oluline teaduskeskus, mille raamides viiakse ellu teadusüldsuse tegevuse planeerimist, organiseerimist ja koordineerimist.

Eesti teaduste akadeemia asukohaks on ajalooline aadlipalee Toompeal Kohtu tänav 6, mille lasi aastatel 1865–1868 ehitada nimekast baltisaksa suguvõsast pärit Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg (1824–1899). Hoone projekteeris Berliini arhitekt Martin Gropius.

Maja ajaloost saab pikemalt lugeda trükisest „Eesti Teaduste Akadeemia maja“; vt ka trükise esi- ja tagakaant.

Tallinnas Kohtu 6 asuva ajaloolise aadlipalee juurde kuuluvad kaks väravaehitist. Neist tänavalt vaadatuna vasakpoolset kasutati algselt tõllakuurina ning parempoolset talli ja kutsari korterina.

Omaaegsele tallihoonele tehti ajavahemikul juuni 2021 kuni juuli 2022 kapitaalremont. Renoveeriti uksed, aknad, siseruumid ja fassaad, vahetati välja katus ja kõik kommunikatsioonid. Vaata piltülevaadet renoveerimistöödest.

Koostaja: akadeemik Tõnu-Andrus Tannberg

Alljärgnevalt on kõigile huvilistele kättesaadavaks tehtud valik Eesti teaduste akadeemia tegevust aastatel 1938–1940 kajastavaid arhiiviallikaid, mis on tänasel päeval tallel rahvusarhiivis. Valitud dokumendid kajastavad akadeemia tegevuse üksikuid tahke ja ei anna süsteemset ülevaadet selle asutuse ajaloost. Teaduste akadeemia loomise eellugu, tegevust aastatel 1938–1940 ning likvideerimist on põhjalikumalt käsitletud Erki Tammiksaare ja Ken Kallingu monograafias „Eesti Teaduste Akadeemia ajalugu. Arenguid ja järeldusi“ (Tallinn, 2008).

Keda uusaegsetest teaduse suurkujudest lugeda „meie“ omadeks on tõeline probleem, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Küsimusele, kui palju oli meil akadeemikuid enne Eesti teaduste akadeemiat või kes need esimesed üldse olid, pole lihtne vastata. Õigemini: pole võimalik ligilähedaseltki ammendavalt vastata. Saab vaid rääkida üldistest arengutest ja tuua näiteid. Miks siis nõnda?

Esmalt on see nii juba seetõttu, et kõigepealt tuleks defineerida, keda me selle „meie“ all mõistame. Kui ainult etnilisi eestlasi, siis oleks jutt üsna lühike. Rahvus on eelkõige kultuuripõhine fenomen; enne eestikeelse kõrghariduse, vastava sõnavara, personaalia jne teket tähendas kõrgematesse teadussfääridesse pürgimine kui tahes etniliselt-keeleliselt eestiliku päritoluga pürgijale paratamatut praktilist, st tegelikku ümberrahvustumist. Omakeelsete ülikooli, teaduse ja tippteadlasteni jõudsime alles koos omariiklusega sada aastat tagasi. Enne seda olid alged, püüdlused, katsetused, eellugu. Ja muukeelsete teadlaste lugu siinmail.

Kui tunnistame aga omadeks kõik Eestist pärit või Eestiga seotud õpetlased, algavad muud probleemid. Sest nii mõnelgi juhul ei seo neid meiega muud peale siin sündimise fakti, mõnikord lausa juhuse. Või siis on tegemist lihtsalt mingi ajavahemiku jooksul siinses, eriti 19. sajandil küllaltki erilist rolli etendanud Tartu ülikoolis töötanute või õppinutega, kes siiski pole „meie“ üheski muus – ei päritolu ega siinmail juurdumise – mõttes.

Üldiselt oleme tänapäeval teatud etnotsentristlikest või alaväärsustundest tingitud lastehaigustest juba üle saamas ning loeme omadeks vähemalt siit pärit arvukaid baltisaksa teadlasi. Kuid sellegi rahvakillu mõiste pole päris ühene ega säärane territoriaalne, maiskondlik lähenemine probleemitu. Kuni käsitame baltisakslasi selgelt kodumaise, regionaalse subetnosena (tehes lisaks vahet sünnikoha järgi Eestis või Lätis, st võttes ühed ja heites teised – näiteks füüsikalise keemia üks rajajaid Wilhelm Friedrich Ostwald õppis ja töötas Tartus küll, kuid oli lätisakslane), on asi enam-vähem selge.

Ent muidu Eestiga seotud teadlaste, sealhulgas erinevate akadeemiate täis-, kirjavahetaja- ja auliikmete seas on selliseid, kes on paraku sündinud mujal kui baltisakslaste kodumaa(de)l Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, näiteks impeeriumi pealinnas Peterburis. Kuidas nendega? Vahel kaldutakse baltisakslasteks lugema ka mõningaid sellesse subetnosesse mittekuulunuid – näiteks on ikka „meie“ kuulsate maadeuurijate sekka arvatud mitte lihtsalt akadeemik, vaid aastail 1864–1882 lausa Peterburi teaduste akadeemia president admiral Friedrich Benjamin von Lütke, kes jõudis oma elu jooksul olla ka Tallinna sõjakuberner ja kuulus Virumaa Avanduse mõisnikuna Eestimaa rüütelkonda, kuid polnud baltlane, vaid riigisaksa päritolu Peterburi sakslane. Fjodor Petrovitš Litke taolisi venestunud sakslasi (aga ka venestunud rootslasi, eestlasi, lätlasi, soomlasi jne) oli ja on palju, nende seosed „meiega“ on enamasti kaudsed.

Unustada ei saa veel, et mitte ainult eestlased ja lätlased ei „ärganud“ 19. sajandil. Juba enne meid tegid seda ka siinsed sakslased ja vähemalt haritlaskonna mõttes venelasedki. Mingil ebamäärasel ajahetkel lakkas pea kogu meiega osalt samu juuri, samu esivanemaid evinud baltisakslus olemast „meie“, kohalik, Eesti-Läti nähtus ning muutus suursaksa rahvuse osaks ka muus kui ühise kirjakeele ja kultuurivälja mõttes. Muutus tükikeseks Saksamaast, mis sest, et esialgu vaid mentaalselt. Muutus selleks hoiakutelt, sihtidelt – poliitiliselt.

Muide, poliitiline suursakslus, saksa rahvuslus selle agressiivses, ütleme: maailmasõdade eelses ja aegses vormis sündiski üsna siinsamas, algselt suuresti Königsbergi ülikooliga seotult, tugevate siiretega näiteks Riias ja hiljem ka Tartu ülikoolis. Saksa keele- ja kultuuriruumi ääremaadel, Ida-Preisimaa, Pommeri ja Brandenburgi näol kunagistel või Läti ja Eesti näol põhirahvuste poolest endiselt mittesaksa, sisuliselt koloniaalaladel.

Alalhoidlikum, seisulikumalt angažeeritud osa baltisakslastest, eriti Eestimaa rüütelkonnas, võis seda muutumist küll taunida, kuid jäi kiiresti vähemusse. Seejärel kasvasid siinsed keelekogukonnad üksteisest selgelt lahku ja kellegi sünnikoht ei oma meie-nemad/omad-võõrad seisukohast enam varasemat tähendust.

Kas loeme ka selle murrangu järel Eestis sündinud või tegutsenud, kuid juba selgelt saksa ja isegi Saksamaa teadlased omadeks? Ilmselt alateadlikult küll, kuid üldiselt ju mitte, olgu nad siis kuitahes tuntud, edukad ja mistahes akadeemiate liikmed.

Näiteks sündis 1865 Käinas sealse kirikuõpetaja pojana, kasvas Hiiumaal üles, õppis Tartu ülikoolis ja töötas veel paar aastat Eestis üks saksakeelse ajalookirjutuse suuri nimesid, 1920.–30. aastail vast tuntuim saksa ajaloolane üleüldse, Johannes Haller (16. oktoober 1865 Käina – 24. detsember 1947 Tübingen), mitmete akadeemiate ja teadusseltside täis-, välis- ja auliige, ilma et meil enam pähegi tuleks teda küll võõrsil karjääri teinud, ent ikkagi „omaks“ pidada. Ilma et teda siin õieti teatakski kellegi teise poolt peale kitsa erialaringkonna.

Samasuguseid küsimusi võime esitada siinsete vene ja Venemaa teadlaste kohta, kusjuures erinevalt baltisakslastest, kellega me tee 80 aasta eest lõplikult lahku läks, oleksid need aktuaalsed ka täna.

Ühesõnaga, läheneda saab vaid üksikjuhtumite kaupa ja mitteformaalselt. Et liisk aga liiga selgelt ühele poolele ei kalduks, toogem – küsimusena – siiski kohe ka vastupidine näide: kas lugeda või mitte omaks võõrsilt tulnud, venekeelne, juudi rahvusest Juri Lotman, kes rajas Tartu ülikoolis ja Eesti teaduses terve koolkonna? Eesti teaduste akadeemia akadeemikuks valimisega [1] on sellel küsimusele küll juba ammu vastatud, kuid piltlikustagu see näide me teemat.

Järgmine probleem on seotud sellega, mida ja keda me üldse mõistame akadeemia ja akadeemikute all. Akadeemia mõiste päritoluga on asi muidugi selge. Platoni poolt sisuliselt vestlusklubina Ateenas rajatud filosoofiakool tegutses mitme katkestuse ja vormimuutuse kiuste üle üheksasaja aasta, kuni oma sulgemiseni keiser Justinianuse poolt aastal 529 pKr. Nimetus kandus hiljem üle varasesse kõrgharidusse, kuid taassündis renessanssajastul ka teadus- või pigem laiemalt, kultuuriseltside tähenduses. Neid sigis ja suri järgnevalt õige palju, eelkõige romaani maailmas; vahel oli tegemist otsesemalt teaduslike ambitsioonidega, kuid enamasti püsis veel laiem, üldkultuuriline sihiseade.

Allpool tuleb juttu eespool juba mainitud Peterburi teaduste akadeemiast – ka see asutati vormiliselt 1724 Peeter I poolt ja tegelikult 1725 juba Katariina I valitsusajal kui teaduste ja „huvipakkuvate“ kunstide akadeemia ning otseselt kunstiakadeemia lahutati sellest alles 1757/1764. Esimesed etnilistest eestlastest akadeemikud olidki seda hiljem kunstide, mitte teaduste alal, mõelgem või Johann Kölerile, ja just Peterburis.

Meie regioonis rajati esimesed akadeemiad õpetlaste koondiste mõttes usupuhastusest tingitud kultuurilise tagasilöögi või katkestuse tõttu alles 17. sajandi keskpaiku. Eesti kuulus tollal Rootsi suurriiki ning algatus tuli noorelt teadmishimuliselt kuninganna Kristiinalt. Tema ajal hakkas varem väga vaene ja kolkalik Rootsi muutuma, edenema. Esialgu rikastus lakkamatute välissõdade arvel küll vaid ülakiht, kuid Stockholmi varahoidlaisse kuhjus Kolmekümneaastases sõjas Saksa- ja Böömimaalt kokku riisutud sõjasaagi seas raamatuid, maale, skulptuure ja muud kultuurivara, mis ootas nüüd kasutuselevõttu, riiki saabus õpetatud pagulasi, rootslaste silmaring avardus.

Teiste välismaiste õpetlaste seas meelitas kuninganna aastal 1649 oma õukonda tõelise suurmehe, René Descartes’i, just selleks, et too aitaks asutada teaduste akadeemiat. Prantslane Descartes külmetas küll talle võõras keskkonnas peagi tugevalt (anekdootlik versioon väidab, et Kristiina ootamatul kutsel kerges riietuses üle talvise lossihoovi joostes, kuid tegelikkuses jõudis ta kuninganna endaga vaid paaril-kolmel korral põgusalt kohtuda) ja suri kopsupõletikku, kuid oma kava ta 1650 ära esitas ja uus selts käis mõned korrad koos. Arvatavasti kuulus sellesse ka Rootsi multitalent ja kultuuriheeros, enim küll poeedi ja riiukukena tuntud Georg Stiernhielm (1598–1672), kes oma elu parimad aastakümned veetis Tartus Liivimaa õuekohtu assessori, maanõuniku ja Vasula mõisnikuna. On ta seetõttu „meie“ esimesi akadeemikuid või mitte?

Pärast oma peatset troonist loobumist ja katoliku usku pöördumist enamasti Roomas elanud Kristiina jõudis ka seal asutada vähemalt kolm akadeemiat, lasta veel ühel koos käia oma Tiberi-äärse palee, nüüdse Palazzo Corsini aias, patroneerida veel kahte ning tema surma (1689) järel (taas)asutati seal tema mäletuseks kaua mõjukana püsinud, peamiselt kirjandusküsimustele pühendunud Accademia dell'Arcadia. Kristiina jäi ka võõrsil seotuks meie kandiga, muuhulgas seetõttu, et tema elatusmaade hulka kuulus Saaremaa. Seetõttu pole päris võimatu, et ka mõni siitmaa mees tema akadeemiate tegevusest osa võis võtta. Kuid ärme pane sellele liiga suuri lootusi ega moderniseeri tollaseid olusid oma soovmõtlemises üle.

Võtame näiteks Rootsi-aegse Tartu, õigemini Tartu-Tallinna-Tartu-Pärnu akadeemia, ülikooli. Mida lugeja arvab, kui palju, kui mitu kaitsti seal doktoritöid? Õige, teadaolevalt ei ühtegi. Või võtame kirjelduse Kristiina esimese Rooma-akadeemia, Accademia Reale, diskussioonist selle üle, kas poeesiat on inspireerivam luua päeval või öösel, päikese- või kuuvalguses. Kui jõuti äratundmisele, et ikka kuuvalgel, siis tähistati seda tähtsat teaduslikku avastust balletiga, milles tantsisid kaksteist öötundi ja üks täht.

Tänane Rootsi kuninglik teaduste akadeemia asutati siiski alles 1739, muidugi kuulus sinna üsna algusest peale ka baltisaksa päritolu liikmeid ning hiljem ka konkreetselt Eestiga seotud isikuid, viimasel mõnekümnel aastal eestlasigi.

Eestist pärit akadeemikutest saame kindlamalt – ja enim – rääkida seoses Peterburi teaduste akadeemiaga. See loodi Vene impeeriumi vastsesse pealinna osalt seetõttu, et Euroopa asjades kaasa rääkida tahtva, mitte enam lihtsalt väga suure, vaid juba suurriigi prestiiž näis akadeemia olemasolu eeldavat (mujal ju oli!), vaid ka osana Venemaa moderniseerimise, kultuurilise euroopastamise pikaajalistest plaanidest. Akadeemia materiaalne baas – raamatud, instrumendid, kunstiesemed – oli osalt Baltimaadest toodud sõjasaagi, osalt Euroopast kokkuostetu näol olemas, hoonestu rajati sinnsamma Neeva-äärsele, Ülikooli kaldapealsele, kus see tänase päevani asub (akadeemia ise on nüüdseks küll juba terve sajandi Moskvas paiknenud), eelarve tuli riigilt.

Esialgu välismaalt kutsutud õpetlastest (sealhulgas suurnimed, nagu matemaatikud ja mehaanikud Johann Bernoulli ja Leonhard Euler) koosnenud akadeemia pidi endale tulevikus ise järelkasvu kasvatama, milleks asutati selle juurde otseselt Venemaa esimene akadeemiline gümnaasium ja väga väike, esialgu mõne, hiljem mõneteistkümne tudengiga ülikool. Vene rahvusest teadlasi läänelikus mõttes polnud ju veel olemaski, nad tuli alles tekitada.

Vene kultuurimudel oli Peetri-eelsel ajal olnud sootuks teistlaadne; läänelikke tooteid, oskusi, teadmisi – ja nende kandjaid – osteti soovi või vajaduse korral lihtsalt sisse. Selleski pole maailma ajaloos midagi nii väga erakordset, meie ajani välja, mõelgem või (mitte vara- või südakeskaegsele, vaid naftaajastu) islamimaailmale. Või mõelge kuninganna Kristiina aegsele Rootsile.

Ka Peterburi akadeemia neli esimest presidenti polnud venelased. Esimene, Laurentius Blumentrost, oli küll juba Venemaal sündinud sakslane, järgmistest – Hermann Karl von Keyserling, Johann Albrecht von Korff ja Carl Hermann von Brevern – olid kaks esimest kuramaalased ja kolmas riialane. Keegi nimetatutest polnud otseselt teadlane, vaid Blumentrost üks tsaari ihuarste ja ülejäänud kolm diplomaadid. Seetõttu tähtsustus akadeemia kantseleiülema, nõuniku, sekretäri roll, kelleks oli kaua aega elsaslane (niisiis samuti sakslane, ehkki Prantsuse võimualalt) ja ka ise akadeemik Johann Daniel Schumacher. Ta säilitas oma juhtiva osa aastakümneteks, kusjuures vahepeal oli presidendi koht pikalt üldse täitmata.

Jutustan ühe loo aja vaimu paremaks tunnetamiseks, sest see aeg ja see koht on ka „meie“ esimese „päris“ akadeemiku omad. Gregoriuse kalendri järgi 26. septembril 1742, juba õhtusel ajal, toimus akadeemia mitte veel botaanika-, vaid apteegi-, st ravimtaimede aia aedniku Johann Sturmi pool väike koosviibimine. Tema kahest toast ja pööningukambrist koosnenud korter asus Vassili saarel, 2. liinil, ühe akadeemia poolt kasutatud puust üürimaja, nn Bonovi maja esimesel korrusel. Ega seal neid korruseid rohkem olnudki, ainult köetav kelder (mida kuulus Lomonossov hiljem keemialaboratooriumina kasutas) ja juba mainitud katusealune veel, ning hoones oli lisaks vaid kaks korterit, üks viie- ja teine kolmetoaline. Hoone oli muide kuulunud akadeemia eelmisele presidendile Brevernile (hetkel oli presidendikoht vakantne) ja projekteerinud oli selle Schumacheri noorem vend, küllaltki hea, tänaseni tuntud arhitekt.

FOTO Akadeemik Friedrich Schmidt lõbusasti koos teiste VII rahvusvahelisel geoloogiakongressil osalejatega pitse kokku löömas, Aasta oli 1897.

Külalised olid enamasti samasugused tasuva töö ja karjääri otsinguil Peterburgi asunud balti- või riigisakslased kui korteriperemeeski, sünnilt mitteaadlikud, kuid veidi haridust saanud ja nüüd siis siin, võõrsil küll, kuid see-eest enda kohta headel ametikohtadel. Peremehe venelannast abikaasa oli viimaseid kuid lapseootel ja kohale oli tulnud ka äi. Oleng oli lõbus, söödi-joodi, aeti juttu, tunti end vabalt. Kuued olid lahti nööbitud, parukad peast võetud ja selleks mõeldud püstjala külge riputatud. Jutuhoos ei pööratud eesruumist kostma hakanud kärale esialgu tähelepanugi.

Ent korraga löödi tagatoa uks ristseliti lahti ja sellele ilmus morn mehemürakas – läänelikus riietuses ja isegi härrasmehe aksessuaaride hulka kuuluva sirge mõõgaga puusal, kuid selgelt venelane. Tema selja taga hädaldas Sturmide samuti venelannast teenijanna, silm juba siniseks löödud, kõrv verine, pluus katki rebitud, kaugemal oli näha kontvõõra teenrit. Kohalolijad tundsid kohkumusega ära Sturmide naabri kolmetoalisest, kurja kuulsusega jõhkardi ja tülinorija.

Mees lasi pilgul tigedalt ringi käia ja käratas Sturmile, et see on endale kõiksugu lontrusi külla kutsunud, kes on tema keebi pihta pannud. Toas viibinud ontlikud saksa väikekodanlased ahmisid sellise süüdistuse peale õhku, kuni üks neist, Ingerimaa jalaväepolgu arst Braschke, märkis, et ausate inimeste kohta ei tohiks ikka taolisi ebasündsaid asju öelda. Jõhkard ei hakanud enam sõnadele aega raiskama, vaid virutas tohtrile rusikaga näkku, haaras ukse kõrvalt parukanagi ja kukkus sellega kohalolijaid materdama, hüüdes oma teenrile, et too teeks sama.

Õnnetu Sturm sai kohe aru, et omade jõududega siin hakkama ei saa, hüppas aknast välja ja jooksis mööda tänavat vahisõdurite patrulli otsima. Üks külalisi, Liivi- ja Eestimaa asjade kammerkontori (oli selline riigiasutus, tänapäevases mõttes ministeerium siinsete, teistsuguste keele, usu, seaduste ja kommetega aadlivabariikide asjadega tegelemiseks) kantseleiametnik Johann Donart käitus samamoodi. Tema patrulli kohale tõigi.

Selleks ajaks oli märatseja juba toas peegli ära lõhkunud, lapseootel perenaist mitu korda löönud ja lirvaks kutsunud, siis mõõga välja tõmmanud, sellega paari külalist kergelt haavanud ja toaukse ära kriipinud. Võitlus oli kandunud majast välja, ka tema vastased olid mõõgad haaranud, suutnud omakorda jõhkardile mõned kriimustused tekitada ja tema silma siniseks lüüa. Patrulli saabumine rahustas hetkeks olukorda, ent kui üks vahisoldat käskis kakluse algatajal mõõk loovutada, äigas too ka talle vastu vahtimist ja püüdis uuesti tera tupest vedida. Ühiste jõududega väänati tal siiski käed selja taha ja viidi ära.

Kinnipeetu käitus ka peavahti toimetatuna väljakutsuvalt, ei näinud endal mingit süüd ja väitis, et ei politsei- ega tavalistel kohtuvõimudel pole tema üle mingit voli. Tema asju saavat arutada ainult teaduste akadeemia kantseleis, sest tema, näete, on „akadeemilise konverentsi“ liige. Sinna ta siis ülejärgmisel päeval konvoeeritigi ja jalutas üldiseks jahmatuseks veidi aja pärast vaba mehena välja. Lühikesel koduteel kohtas ta proua Sturmi, sõimas tol näo uuesti täis ja tõotas alatu ülekohtu eest verist kättemaksu. Veel kaks päeva hiljem tuldi akadeemia sekretäri Schumacheri poolt tema juurde kutsega ilmuda kantseleisse asju arutama, meie tülinorija aga andis teada, et ei saa seda teha, ja palus läkitada arst teda läbi vaatama. Schumacher saatiski kohe doktor Wilde.

Asi oli selles, et meie skandalistiks oli akadeemia füüsikaadjunkt Mihhailo Lomonossov, kes teadis suurepäraselt, et Schumacher – keda venekeelne ajalookirjandus on alati, täiesti ekslikult ja eksitavalt, kuid küllap samavõrra teadlikult ja tahtlikult kujutanud Lomonossovi õela vaenlasena – teda kaitseb, olgu olukord milline tahes. Lomonossov oli nimelt just akadeemia pikaajalise tegeliku juhi isiklik (kuid tagantjärgi hinnates ühtlasi rahvuslikus plaanis suurvenelik ja seetõttu riikliku tähtsusega) projekt, Schumacheri poolt juba hulga aastate eest ilmsete ja paljude annete tõttu isiklikult välja valitud noormees, kellest nõunikuhärra kavatses teha – ja tegigi, asi oli juba lõpusirgel – esimese venelasest professori, akadeemia esimese venelasest täisliikme.

Selle nimel oli teda alul akadeemia enda gümnaasiumis ja tillukeses ülikoolis koolitatud, seejärel Saksa ülikoolidesse saadetud, vahepeal võõrsil jäljetult kadumaläinu uuesti üles otsitud, vaevaga tagasi kodumaale meelitatud, kõikide isepäise noormehe üleastumiste peale silm kinni pigistatud. Lomonossov aga vastas neile heategudele talle iseloomuliku ülbuse, põlguse ja tänamatusega, mis igal muul juhul, iga teise otsustaja puhul oleks sellise tüübi karjäärile kohe kriipsu peale tõmmanud.

Vaid nädalapäevad hiljem järgnes akadeemias ajutine võimupööre. Schumacheri vaenlased süüdistasid teda kroonuvara raiskamises ja muudes pattudes, ta pandi koduaresti ning tema tegevuse üle alustati uurimist. Lomonossovit on peetud ka selle kõige algatajaks, mis ei vasta vast siiski tõele, kuid pisukese arupidamise järel seadis ta oma nina tuule või õieti omakasu järgi ning ühines Schumacheri vastasleeriga. Arvestus osutus siiski ekslikuks, mõni kuu hiljem jõudis uurimiskomisjon järeldusele, et peale sajakonna rubla väärtuses piirituse kadumise polnud akadeemia tohutus majapidamises õieti midagi ette heita. Ratas pöördus taas, Schumacher naases võimule. Mida Lomonossov seepeale tegi, pole vast vaja seletada.

Lomonossov (ja tema biograafid veel paljukordselt enam) rõhutas eriliselt oma venelikkust, sest sellel rajanes ju tema karjäär. Ta võis olla kui andekas tahes – ja et ta seda oli, selles kahtlust pole –, kuid ilma eespool kirjeldatud patronaažita poleks ta oma joomahoogudest toitunud sandi iseloomu tõttu kunagi saanud võimalusi eneseteostuseks, tänu millele tast tänini räägitakse. Samuti rõhutatakse tavaliselt tema erilist saksavastasust.

Nagu juba öeldud, tema edu rajanes venelaseks olemisel; mittevenelastele tuli sellele osundamiseks tõesti vastanduda, ja nood olid Peterburi teaduste akadeemias valdavalt sakslased. Tollal veel riigi-, hiljem peamiselt baltisakslased. Nii et justkui jah. Ent teisalt oli Lomonossov ise pikalt Saksamaal õppinud ja elanud, seal sakslannaga abiellunud – muide, reformeeritud, st kalvinistlikus kirikus, õigeusule vilistades –, tal oli riigi- ja baltisakslastest sõpru…

Üheks selliseks sõbraks oligi ilmselt esimene Eestist pärit akadeemik selle sõna tänasele lähedases tähenduses, pärnakas Georg Wilhelm Richmann (1711–1753). Esimene kindlalt „oma“, lisaks veel mitte mõni kahtlane luuletaja või muu humanitaar, vaid füüsik, avastaja, leiutaja, eksperimenteerija, enamgi veel – teaduse märter! Peterburi akadeemia oli riigiasutus, impeeriumi tollal ainus teadusasutus, ja kõiki selle nii-öelda akadeemilisi töötajaid võib laiemas tähenduses akadeemikuteks kutsuda. Nii üldiselt tehtigi.

Kitsamas mõttes loeti akadeemikuiks vaid professoreid – meenutan, et Peterburi akadeemia oli siis veel ühtlasi kõrgkool. Akadeemik polnud tiitel, vaid ametikoht. Korralisi professorikohti oli vähe, vastava teadusliku taseme saavutanu võidi koha vabanemise ootamise ajaks määrata esmalt adjunktiks (nooremõppejõud või -teadur, üldiselt siiski enne dissertatsiooni kaitsmist) ja seejärel erakorraliseks professoriks (tänases mõttes: dotsent). Richmann oli võetud aastal 1735 akadeemiasse, kroonu kulule, alul üliõpilaseks, seejärel sai tast 1740 adjunkt, 1741 erakorraline ja lõpuks 1745 korraline füüsikaprofessor – st akadeemik selle sõna kitsamas tähenduses. Tema eakaaslasest ja sõbrast Lomonossovist sai samal aastal keemiaprofessor.

Laialt tuntuks on Richmann saanud ja jäänud tänu oma surmale tööpostil, teadusliku eksperimendi käigus. Oma mitmekülgsete teadushuvide seas huvitus ta nimelt atmosfäärielektrist ja leiutas samaagselt ameeriklase Benjamin Frankliniga piksevarda, kuid mitte niivõrd tulekahjusid tekitavate välgulöökide ohutuks maandamiseks, kuivõrd nende „purki püüdmiseks“. Sõna otseses mõttes – jutt on Leideni purgist, esimesest elektrisalvestist, mis leiutati 1745–1746, korraga kahes kohas. Richmann lisas omalt poolt purgile metallist, kuid siidniidist osutiga elektromeetri, mida järgnevalt katsetuste käigus täiustas. Aastal 1752 pakkus Franklin nimelt välja, et välku oleks võimalik metallvarraste või -traadi abil kinni püüda, seejärel korraldas ta tuulelohet ja maandamistraati kasutades vastavaid katseid ja neid tehti ka Prantsusmaal.

Pole päris selge, kas Richmann oli neist kuidagimoodi kuulda saanud või ise samadele ideedele tulnud, kuid ta tegeles just samal ajal samalaadsete katsetega. 6. augustil 1753, kuulnud akadeemias viibides lähenevat kõuekõminat, ruttas ta koju ja seadis „piksemasina“ töökorda. Välgu ta oma kodumaja katusele pandud raudlati ja traadi abil tõesti järjekordselt purki püüdis, kuid seekord kerkis maandamata seadmest sinakas keravälk. See andis talle kõva „nagu suurtükilask“ kärakaga otsaette surmava elektrilöögi, mis lõi lõhki ka kingad tema jalas. Samas ruumis, kuid veidi eemal viibinud assistent, rohkem vasegraveerijana tuntud Ivan Sokolov lendas oma tooliga kummuli ja löödi veidiks ajaks kurdiks, kuid pääses muidu vigastusteta.

Peterburi akadeemia roll hakkas tasapisi muutuma vastavalt sellele, kuidas Venemaal asutati uusi ülikoole, esimesena Moskvas 1755, järgmised siiski alles ligi pool sajandit hiljem. Nüüd jõuamegi 1802 taasavatud Tartu ülikooli ja selle erilise rollini. Tänu keelebarjääri puudumisele saksakeelse kultuuriruumi ja selle teadusringkondadega jäi Tartu ülikool aastakümneteks Vene impeeriumi sisuliselt ainsaks teadusülikooliks. Teistes tegeldi peamiselt juba olemasolevate teadmiste edasiandmise, mitte uute loomisega. Just seetõttu töötas Tartus mõnda aega ka Professorite Instituut Venemaa teiste kõrgkoolide jaoks õppejõudude ettevalmistamiseks.

Peterburi teaduste akadeemia aga lakkas olemast ühtlasi kõrgkool, jäädes samas edasi omamoodi teadusministeeriumiks. Korraliste ja erakorraliste professorite asemel olid nüüd korralised ja erakorralised akadeemikud, igaühel ajada omad kindlad, bürokraatlikust rutiinist rikastatud tööülesanded. Ehkki nüüd olid akadeemial olemas ka kirjavahetajaliikmed, tuli korralise akadeemiku koha vastuvõtmisel ikka senistest ametitest loobuda ja Peterburgi kolida (tehti küll ka üksikuid erandeid, näiteks astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struvele Tartu ülikoolist, keda samuti sageli „meie“ omaks peetakse, kuid kes tegelikult oli riigisakslane). Sugugi mitte kõik, kellele korralise akadeemiku kohta pakuti, ei rutanud seda vastu võtma, seetõttu tuli enne äravalimist teha eeltööd, kuulata maad, pidada läbirääkimisi/töövestlusi.

Paralleelselt sulgus Venemaa Suure Prantsuse revolutsiooniga valla pääsenud tungide ja tormide hirmus varasemaga võrreldes rohkem iseendasse, vähenes Euroopast tulnud välisteadlaste ja suurenes kodumaiste, kuid juba viidatud olude tõttu esiotsa sageli Tartu taustaga teadlaste roll või osakaal akadeemias. Eriti loodusteadlaste seas olid nad pikalt absoluutses ülekaalus. Küll ajas vähenedes püsis selline olukord 19. sajandi teise pooleni.

Kokku valiti tsaariajal Peterburi teaduste akadeemia liikmeks sadakond Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud õpetlast. Sellised nimed, nagu enim embrüoloogia rajajana tuntud, kuid üldse väga mitmekülgne Karl Ernst von Baer, füüsik Heinrich Friedrich Emil Lenz, geoloog Gregor von Helmersen, biogeograaf, uurimisreisija, zooloog ja põllumajandusteadlane Alexander Theodor von Middendorff (küll Peterburis sündinud, ent ema poolt isegi eestlane – mida ta omas ajas muidugi ei reklaaminud, kuid ka ei salanud), keeleteadlane, meie keelekasutust tänini mõjutava eesti-saksa sõnastiku koostanud Ferdinand Johann Wiedemann ja rida teisi, ei vaja pikemaid selgitusi ka täna.

Olukord hakkas selgemalt muutuma sajandi viimasel kolmandikul, osalt üldiste impeeriumi keskvõimu rakendatud venestamispüüdluste tõttu, mis viis ka Tartu ülikooli venestamise ja baltisaksa haritlaste märgatava väljarännuni Saksamaale, osalt muude, eespool juba põgusalt jutuks olnud arengute ja taandarengute tõttu. Ent edasine on juba üks teine lugu.

*** ***

[1] See ei sündinud üldse mitte lihtsalt, aga sellest ehk mõni teine kord – toim.