Arnold Rüütel oli oma hingelt teadlane. Nii oma varasematel töökohtadel kui eriti Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) rektorina (1969–1977) oli ta tähelepanu loomakasvatusel. Maa-aate hoidjana oli tema panus väga suur EPA kujunemisel head põllumajandusharidust andvaks ülikooliks.
Arnold Rüütli enda otsene teadushuvi oli seotud piimakarja produktiivsuse tõstmisega, kasutades oskuslikult jõusööta ning toetudes loomade seede biokeemilistele ja mikrobioloogilistele andmetele. Seda võib nimetada täppisloomapidamiseks. Oma doktoriväitekirja (DSc) kaitses ta 1991. aastal, kui ta oli juba seismas Eesti taasiseseisvumise eest. Tänapäeva mõistes järgis Arnold Rüütel põhimõtet, et areng saab toimuda vaid teaduslikke andmeid kasutades. Tegelikult jälgis ta seda põhimõtet ka poliitikuna.
Vabariigi Presidendina toetus Arnold Rüütel presidendi akadeemilisele nõukogule. Ta seadis nõukogu eesmärkideks Eesti arengu ideede sõnastamise ja murekohtade selgitamise, tuginedes teaduslikule analüüsile. See nõukogu käis koos regulaarselt ja koondas istungite arutelude tulemused ka raamatutesse, mis ilmusid Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaandel: „Eesti edu hind. Eesti sotsiaalne julgeolek ja rahva turvalisus“ (2005) ja „Eesti jätkusuutliku arengu tee“ (2006).
Oma saatesõnades neile raamatutele rõhutas Arnold Rüütel elukeskkonna eetilist ja teaduslikult põhjendatud haldamist ning vajadust lahendada probleeme süsteemselt ja teaduspõhiselt. Oma tegevuses poliitikuna püüdis ta neid põhimõtteid ka arvestada ja kasutas akadeemilise nõukogu analüüsi andmeid oma väidete tõestamiseks.
Eesti Teaduste Akadeemia jääb mälestama Arnold Rüütlit kui suurepärast riigimeest, kuid ka kui suurepärast teadlast.
Akadeemik Jüri Engelbrecht, Eesti Teaduste Akadeemia president aastatel 1994–2004