Ajakirja Acta Historica Tallinnensia 2024. aasta avanumbri fookus on Eesti 1930. aastate ajalool. Pikema käsitluse kirjutas numbrisse Londoni Ülikooli Kolledži Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor, ühtlasi Acta Historica Tallinnensia toimetaja Mart Kuldkepp. Tema artikkel „„A Union of Friendship Between Two Entire Nationalities“: The Estonian Swedes and the German-Swedish Bloc in the 1929 Estonian Parliamentary Elections“ keskendub kahe vähemusrahvuse erakonna – Baltisaksa Erakond Eestis ja Rootsi Rahvaliit – koostööle 1929. aasta Riigikogu valimiste eel ja ajal. Alljärgnevas intervjuus avab ta veidi oma artikli tagamaid ja kommenteerib teisi ajakirjanumbri kaastöid.
Oled pikalt tegelenud rootsi rahvusrühmaga Eesti ajaloos, eriti sõdadevahelisel ajal. Miks on Sinu arvates oluline uurida etniliste vähemuste vaatenurka Eesti ja üldse laiemalt ajaloos?
Võib-olla kõige käepärasem põhjendus, miks uurida Eestis elavate või elanud vähemusrahvuste kogemusi ja seisukohti, on see, et neilgi on olnud osa – ja tihti oluline osa – Eesti ajaloos. Seega pole põhjust neid uurimata jätta. Kuid tõsi on seegi, et vähemusrahvusperspektiivi parem mõistmine lubab mõnevõrra nüansseerida käibetõdesid Eesti ajaloo kohta. Näiteks Eesti Vabariigi iseseisvumine oli eestlaste jaoks rahvuslik suursündmus, mida tõlgendati pikaajaliste rahvuslike pürgimuste kulminatsioonina. Eestis elavate mitte-eestlaste jaoks ei saanud Eesti rahvusriik seda rolli päriselt täita, kuid sündmustega tuli kohaneda neilgi. Uurides, kuidas see toimus, avaneb võimalus heita selleaegsele Eesti ajaloole veidi teistsugune pilk.
Kirjutad oma artikli lõpus, et enamasti keskenduvad sõdadevahelise perioodi vähemusrahvusi käsitlevad uurimused enamuse-vähemuse dünaamikale, kuid rohkem tuleks tähelepanu pöörata vähemuste omavahelistele suhetele. Millise uue teadmise ja mõistmise selline vaatenurk meile annab?
Kalduvus taandada mitmesuguseid ajaloolisi (või ka tänapäevaseid) protsesse ainult keskuse-perifeeria suhtele on väga levinud, kuid ei ava siiski kogu tõde. Samamoodi nagu on selge, et näiteks Balti riikide taasiseseisvumine ei rippunud ära ainult Moskvast, vaid selles oli oma roll ka mitmesugustel teistel toimijatel, ei tohiks ka sõdadevahelise aja Eesti poliitikat uurides eeldada, et kõik vähemusrahvusi mõjutanud protsessid käisid ainult eestlaste armust või vähemalt nende kaudu. Baltisakslaste ja eestirootslaste suhetes on eriti huvitav see, et esimene grupp oli teise suhtes olnud ajalooliselt samas rõhujarollis, mille all olid kannatanud eestlasedki. Seega tajuti Rootsi-baltisaksa koostööd eestlaste ja ka paljude rootslaste poolt peaaegu et reetmisena. Ent nagu 1929. aasta kogemus näitas, tasus Rootsi poliitilise eliidi võetud poliitiline risk end ära.
Seekordses ajakirja Acta Historica Tallinnensia numbris (1/2024) on veel kolm üsna eriilmelist 1930ndaid käsitlevat artiklit. Kuidas Sa võtaksid kokku nende kaastööde peamise uudsuse ja väärtuse?
Kõik kolm artiklit vaatlevad 1930. aastate autoritaarse Eesti poliitikat ja ühiskonda mõnest seni vähem tähelepanu pälvinud vaatenurgast, olgu selleks siis ühistegevusliikumine ja korporatism, rahvusradikaalide seas levinud eugeenilised vaated või ajaloopoliitika kooliõpikuturul. Uue põlvkonna uurijate enesekehtestamine selle vastuolulise ajalooetapi uurimisel on juba iseenesest uudne ja väärtuslik ning on viinud ka oluliste tulemusteni, milles iga lugeja võib veenduda. Olen kindel, et Eesti autoritaarse ajastu kriitiline uurimine jätkub edaspidigi, sealhulgas rahvusvahelises kontekstis ja võrdluses.
Küsitles Heidi Rifk