Intervjuu Juhan Saharoviga
Ajakirja Acta Historica Tallinnensia viimases numbris (nr 1, 2023) ilmus Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudi teaduri Juhan Saharovi artikkel „Eesti perestroika keeled (1986–1988)“, milles uuritakse Eesti poliitilise mõtte tärkamist nn perestroika perioodil. Alljärgnevas intervjuus avab Juhan Saharov oma uurimistöö peamisi eeldusi ja järeldusi.
Eesti iseseisvumise taastamist on uuritud mitmest vaatevinklist – poliitilisest, sotsiaalsest, majanduslikust, kultuurilisest jne, ent siiani on üsna vähe tähelepanu pööratud keelelisele vaatenurgale – sellele, kuidas poliitiliste muutuste üks eeldusi ja võimendajaid oli muutunud keelekasutus. Kuidas hinnata keele ja, kitsamalt, mõistete rolli poliitika-ajaloos üldiselt ja 1980. aastate Eesti poliitilises elus kitsamalt?
Autoritaarsetes režiimides muutub avalik keel eriti oluliseks siis, kui režiim lõdveneb või kui seda hakatakse reformima. Avalik keel saab lakmuspaberiks, mis näitab, millest saab kirjutada ja millest mitte. 1987. aasta oli selles mõttes huvitav periood, et toimus nö keelemäng lubatud ja lubamatu piiril, millega Eesti autorid järk-järgult avalikkuses poliitilist sõnavara laiendasid. Teine omadus autoritaarsete riikide reformimise puhul on muutuste ettearvamatu kulg, kuna keskselt kehtestatud ideoloogiline keel peaks toimima kõikjal, ka äärealadel, ühtmoodi. Ent nagu on tõdenud Juri Lotman, siis just perifeeriates võivad tekkida „semiootilised plahvatused“, st olukorrad, kus impeeriumi keel puutub kokku kohaliku keele iseärasustega. Eesti NSV „perifeerse perestroika“ platvorm erines paljuski keskusest – Eesti juhtimisteadlaste seotus maailmateadusega, siinne olemasolev majandusinnovatsioon ja ka see, et eesti keel oli ainuke keel Nõukogude Liidus, milles plaanimajanduse termin хозрасчёт oli tõlgitud „isemajandamiseks“ (kasutades eesliidet ise-, kui mujal tõlgiti see tihti „kuluarvestuseks“); need faktorid olid ühed paljudest, mis võimaldasid perestroika plahvatustel tekkida.
Rääkides kitsamalt mõistete rollist – kui mõisteajaloos uuritakse suuri alusmõisteid (vabadus, tulevik, kriis jt) ning nende sisu muutumist ajaloos, siis oma töös keskendun enam väikeste ekspertmõistete tähtsusele revolutsioonilistel perioodidel, mil tsensuur mängib olulist rolli. Perestroika ei olnud ainult sotsiaalmajanduslik või ideeline kampaania, vaid tegu oli ka mitmekihilise „mõistete revolutsiooniga“. Reformimõtet oli võimalik arendada keskvõimu loodud mõistete nagu „õigusriik“, „sotsialistlik pluralism“, „võimude lahusus“ ja „isemajandamine“ toel, mis said käredamatele autoritele platvormiks reformiplaanide radikaliseerimisel ning tänu millele kaotas keskvõim omaenda keele üle kontrolli. Mainitud mõistete järkjärguline laiendamine, samuti nende hübriidvormid (nt „omandivormide pluralism“ või „vabariiklik isemajandamine“) avavad meile akna, mille kaudu näha Eesti taasiseseisvumisperioodi dünaamikat ning laiemalt Nõukogude Liidu lagunemisprotsessi.
Räägid artiklis “perestroika keeltest” Eestis. Ava palun seda mõistet ja selgita, mis olid selle uue keelekasutuse peamised tunnusjooned.
NSV Liidus 1986. aastal alanud nn perestroika üheks väljakutseks oli poliitilise analüüsi tagasitoomine avalikkusesse. Gorbatšovi ideoloogianõuniku Aleksandr Jakovlevi eesmärk oli anda poliitilisele keelele tagasi selle „tõsiseltvõetavus“, mis oli sealt viimase aastakümnega täiesti kadunud. Kampaania pidi teaduspõhise keele kaudu tooma avalikkusse uued reformiideed – ühiskonna demokratiseerimine, regionaalne detsentralism, kõikide majandussfääride üleviimine isemajandamisele jne. „Perestroika keele“ all peangi silmas kogumit terminitest ja mõistetest, argumentidest ja retoorikast, mis sel perioodil ajakirjanduses ringlesid.
Perestroika kampaania ideaalkuju oli teadlane, keda ei kammitse administratiivsed kütked, vaid kellele on antud vabadus oma ideede elluviimisel. Teaduspõhine innovatsioon tuli lahutada ideoloogiast – riigipoolset kontrolli teaduse üle peeti NSVL majandusliku mahajäämuse peamiseks põhjuseks. Muutus varasemaga võrreldes oli aga selles, et perestroika kampaaniameistritel tekkis lausa kohustus avaldada „ebatraditsioonilisi lahendusi“, teaduspõhist kriitikat bürokraatliku juhtimise vastu, eksperimente, mis muudaksid erinevaid majandusharusid riigis jne. Peatoimetajad olid väga huvitatud, et keegi neist teemadest ühiskonnas kirjutaks. Selle tulemusena ei olnud mitte EKP juhid, vaid hoopis Eesti majandus- ja sotsiaalteadlased need, kes kontrollisid poliitilist agendat, hõivasid avalikkuse, ning mis kõige olulisem, radikaliseerisid Nõukogude diskursuses olemasolevad mõisted „isemajandamine“ ja „suveräänsus“, mille kaudu loodi vabariigile uued tulevikumudelid.
Kuivõrd oli Eesti poliitilise keele uuenemine 1980. aastate teises pooles spetsiifiliselt Eestile iseomane ja kuivõrd oli see laenuline või tõlkeline nähtus?
Minu artikkel võrdleb Eesti perestroika dünaamikat mõningate teiste Ida-Euroopa riikidega samal perioodil, samuti selle seotust ülemaailmses teaduskogukonnas 1960.–1980. aastatel esile kerkinud uute teadussuundade ja ekspertmõistetega. Eestile eriomane oli see, kuidas teatud ekspertiisi praktikasse rakendati. Näiteks üks meetod, mis eristas siinset reformimõtet muudest liiduvabariikidest, oli juhtimisteooriast ja globaaluuringutest pärit „stsenaariumimeetodi“ rakendamine, millega kaasnes ideekorje ja teadusavalikkuse kaasamine. See tekitas omakorda avalikud debatid kui inkubaatorid, mis järk-järgult võimendasid vabariigi enesemääramispüüdlusi, alguses isemajandamise ja seejärel suveräänsuse suunas. Taolise mõisteloomega varustasid Eesti teadlased mitte ainult Rahvarinde platvormi, vaid lõpuks ka kõikide liiduvabariikide valitsuste läbirääkimisplatvorme NSV Liidu keskvõimuga suhtlemiseks.
Küsitlenud Marek Tamm