Ajakirja Acta Historica Tallinnensia 2021. aasta teise numbri fookuses on varauusaegse Läänemere piirkonna kommunikatsiooniajalugu. Tallinna Ülikooli praktilise ajaloo dotsent Kaarel Vanamölder koordineeris seda fookusteemat, mis koosneb kolmest artiklist ja mille autoriteks on lisaks temale ka Tartu Ülikooli ajaloolased Hannes Vinnal ja Enn Küng. Alljärgnevas intervjuus avab Kaarel Vanamölder fookusteema valimise tagamaid.
Mida üldse mõista “kommunikatsiooniajaloo” all, mis ajaloonähtuste uurimist see endas hõlmab?
Selle all võib mõista lähenemist, kus kirjasõna ajaloo kõrval pööratakse tähelepanu sellele, kuidas ja millisel kujul seda siis lõpuks ikkagi loodi, kuidas toimus kirjavara müük ning füüsiline „liigutamine“. Kommunikatsiooni ehk ühenduste ajalugu – teabe- ja kaubavahetus ning vastava taristu väljatöötamine ja arendamine – toob just varauusaegse Euroopa puhul esile postijaamade ja -kullerite, trükkalite, kirjastajate ja uudistekaupmeeste paljuski varju jäänud asise ja kasumile orienteeritud tegevuse. Seega pole toonases kontekstis oluline verstapost mitte näiteks ainult Martin Lutheri õpetus ise, vaid samuti tema kirjatööde avaldamine, levitamine ja reprodutseerimine. Neidki tekste lühendati ja lihtsustati, muutes need niiviisi sihtrühma jaoks atraktiivsemaks. Levitajate eesmärgiks oli saavutada seekaudu suuremat kasumimarginaali. Sellest juhtumist on võluvalt kirjutanud näiteks Andrew Pettegree oma raamatus „How an Unheraled Monk Turned His Small Town into a Center of Publishing, Made himself the most Famous Man in Europe and Started the Protestant Reformation“ (2016).
Kas kommunikatsiooniajalooline lähenemine aitab meil mõista varauusaegse Läänemerepiirkonna ajalugu kuidagi teisiti? Mida see võiks meie ajalooteadmistele lisada?
Läänemerepiirkonna uudisteturu näol oli tegemist eelkõige kaubalinnade fenomeniga, sest maapiirkonnad jäid toona selle infovälja mõjualast veel suuresti eemale. Selliseid kaubalinnu võib näha ühtse kultuuriruumina, mis laienes siia pärast seda, kui oli väljakujunenud korrapäraselt toimiv riiklik postisüsteem. Muuseas, varauusaegse Läänemereruumi uudisteturu toimimisest on üsna hiljuti kirjutanud põhjalikumalt Heiko Droste oma raamatus „Das Geschäft mit Nachrichten. Ein barocker Markt für soziale Ressourcen“ (2018).
Ei tohi unustada, et uudised ja teabekandjad liikusid mööda seda kommunikatsioonivõrku mõlemal suunal. Näiteks „meie“ piirkonna uudisvoo liikumist Saksamaale Hamburgi linna pole senini veel üldse uuritud. Kommunikatsiooniajalooline lähenemine võimaldaks asetada siinse ajakirjandusloo alguspunkti laiemasse perspektiivi.
Kommunikatsiooniajalooline lähenemine aitaks eelkõige relativeerida siinse ala – Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa provintside – senist, justkui lootusetult perifeerset kuvandit. Tõsi, siin puudus õukond oma pulbitseva loovusega ja ka Tartu akadeemiate mõtteilm oli kuni 17. sajandi lõpukümnendini kammitsetud. Samuti ei kirjutatud siinkandis Lääne kultuurilukku jäädvustunud surematuid filosoofilisi traktaate jm „suuri raamatuid“.
Teisalt, sarnaselt teiste kaubalinnadega, kaubeldi siingi aktiivselt uudistega: vahendati ja trükiti ajalehti ning teisi uudiskandjaid. Siinsete linnade elanikud olid tõenäoliselt sama hästi informeeritud sellest, mis parajasti „maailmas“ (loe: Euroopas, selle lähiümbruses ja seotud kolooniates) toimus, kui seda olid Kesk-Euroopa linnade elanikud. Siinjuures peab arvestama ka sellega, et kuni raudtee ja telegraafi kasutusele võtmiseni, oli kiiruse etaloniks tuhatnelja kappav hobune, seljas postiratsanik. Seetõttu levisid, aga ka vananesid uudised tunduvalt aeglasemalt.
Kas Euroopa varauusaega, 16.–18. sajandit, võib pidada kommunikatsiooniajaloo vaatenurgast murranguliseks? Mis olid toonased olulisemad muutused?
Postisüsteem sündis 15. ja 16. sajandi vahetusel. Järgneva sajandi jooksul muutus see süsteem avalikult kasutatavaks. Aja jooksul taristu tihenes ja infovahetus muutus järjest regulaarsemaks, võimaldades postisüsteemil kujuneda regiooniüleseks kommunikatsioonivõrgustikuks. Seekaudu hoogustus tunduvalt Euroopasisese korrespondentsi kasv ja trükiste massiline levik. Kogu selle protsessi üheks hilisemaks tulemuseks oli samuti korralise reisijateveo sisseseadmiseni.
Kirjeldatud arenguid peetakse üheks Euroopa eelmodernsuse nurgakiviks või isegi varauusaegseks meedia- või kommunikatsioonirevolutsiooniks. Taolise mõtteviisi üheks eeskõnelejaks on ajaloolane Wolfgang Behringer, näiteks oma raamatus „Im Zeichen des Merkur. Reichspost und Kommunikationsrevolution in der Frühen Neuzeit“ (2003) ja artiklis „Communications Revolutions: A Historiographical Concept“ (2006).
Ilmselt parimaks sümboliks on siinkohal trükitud ajalehe teke 17. sajandi alguses, mis vahendas (müüs) uudiseid postivõrgustike abil ja mille väljaandmine oli vahetult seotud regulaarse postiühenduse rütmiga. Uudisest oli saanud müüdav kaup ja uudistekirjutajast elukutse. Samas tuli valgustusaegse ajakirjanduse, mille eesmärk oli diskuteerida kajastatud sündmuste üle ja lugejat harida, tulekut oodata veel ligi sajand.
Idee, et varauusajal toimus omalaadne kommunikatsioonirevolutsioon, juhib muuhulgas tähelepanu tõsiasjale, et trükisõna levitamise peamiseks formaadiks ei pruukinud toona olla sugugi mitte eelkõige mahult „soliidsed“ raamatud, vaid pigem lehekülgede arvu poolest sootuks kasinamad väiketrükised: ajalehed, lendlehed ja -kirjad, kalendrid, reklaamid, plakatid, dispuudid jne.
Küsitles Airi Uuna